Silelihaskoevastane IgG (SMA IgG)

Analüüsi kirjeldus:

SMA IgG (smooth muscle antibodies) ehk silelihaskoevastased antikehad kuuluvad autoantikehade hulka, mida kasutatakse eelkõige autoimmuunse hepatiidi (AIH) diagnostikas. Kõige sagedamini esinevad need I tüüpi autoimmuunse hepatiidiga patsientidel ning on sageli suunatud F‑aktiini vastu. SMA määramine on oluline koos teiste autoimmuunmarkerite, nagu AMA, LKM, ANA, SLA/LP ja LC-1 IgG määramisega. Autoimmuunne hepatiit on krooniline immuunvahendatud maksapõletik, mis ravimata jätmisel võib progresseeruda maksatsirroosiks ja maksapuudulikkuseks. SMA esinemissagedus selle haiguse korral on ligikaudu 70–80%. Antikehade tiiter võib korreleeruda haiguse aktiivsusega. Autoimmuunne hepatiit (AIH) võib esineda igas vanuses ning kõigis etnilistes rühmades, kuid seda esineb sagedamini naistel. Täiskasvanutel on levimus 4–42,7 juhtu ja lastel 2,4–9,9 juhtu 100 000 elaniku kohta. Autoimmuunse hepatiidi esinemissagedus suureneb lastel, noorukitel ja täiskasvanutel vanuses 40–60 aastat. Viimastel aastatel on selgunud, et üha enam diagnoositakse AIH-i ka eakatel patsientidel. Neil on sagedamini täheldatav kergem haiguskulg, suurem asümptomaatiliste juhtude osakaal, suurem tsirroosi esinemissagedus ning rohkem maksaväliseid autoimmuunseid ilminguid.

Lastel ja noorukitel esineb sagedamini AIH/PSC kattuv sündroom. Lastel esineb täiskasvanutega võrreldes sagedamini ka LKM1 ja/või LC1-ga seotud autoimmuunset hepatiiti (AIH-2). Mõnel patsiendil puuduvad sümptomid täielikult või on need vähesed, kuid haigus võib kulgeda ka fulminantse maksapuudulikkusena. Ligikaudu 40% juhtudest algab haigus ägeda hepatiidina. Kõige sagedasemad kaebused on kõhuvalu, sügelus, iiveldus, isutus, üldine halb enesetunne, aga ka artralgia ja amenorröa. Autoimmuunse hepatiidi korral võivad lisaks SMA-le esineda ka ANA, AMA, dsDNA ja atüüpiline pANCA. Silelihaskoevastaseid antikehi esineb mitmesuguste maksahaiguste korral, sealhulgas kroonilise hepatiidi ja kolangiidi puhul. Autoimmuunse hepatiidiga patsientidel on tavaliselt suurenenud transaminaaside (ALAT>ASAT) ja bilirubiini sisaldus ning tõusnud üld-IgG tase. Autoimmuunse hepatiidi eristamine teistest kroonilise hepatiidi vormidest ja selle õigeaegne diagnoosimine on väga oluline, sest ravimata jätmisel ulatub viie aasta suremus kuni 50%-ni. AIH patsientidel on suurenenud ka teiste maksaväliste autoimmuunhaiguste tekkerisk, nt kilpnäärme ja naha autoimmuunhaigused, põletikulised soolehaigused, tsöliaakia, süsteemsed sidekoehaigused (SLE, Sjögreni sündroom) jne. Ajalooliselt on autoimmuunset hepatiiti klassifitseeritud autoantikehade profiili alusel alatüüpideks AIH‑1, AIH‑2 ja AIH‑3. 2025. aasta EASL-i (European Association for the Study of the Liver) ravijuhendi kohaselt ei ole selline klassifikatsioon täiskasvanutel enam kliiniliselt põhjendatud ning autoimmuunse hepatiidi käsitlemisel soovitatakse keskenduda eeskätt haiguse kliinilistele, biokeemilistele ja histoloogilistele tunnustele.

Lastel, kellel esinevad maksahaiguse sümptomid ning kellel on välistatud infektsioossed ja metaboolsed põhjused, tuleb kaaluda autoimmuunse hepatiidi võimalust ja teha vastavad diagnostilised uuringud. Autoimmuunse hepatiidi kahtlusel on lastel lisaks maksahaiguse diagnostikale soovitatav hinnata kilpnäärme funktsiooni, määrata tsöliaakia seroloogilised markerid ja kreatiini kinaasi (CK) tase ning vajadusel teha ulatuslikum viroloogiline uuring, eriti imikueas.

ANA IgG paneel (IIF)
SMA IgG
LKMA IgG
IgG
dsDNA IgG QN
ALAT
ASAT
ALP
GGT
Bilirubiin
TSH
TPO IgG
tTg IgA, IgG
ANCA IgG paneel (IIF)

Näidustus:

• Autoimmuunse hepatiidi kahtlus koos teiste autoantikehade määramisega
• Autoimmuunsete maksahaiguste diferentsiaaldiagnostika
• PBC/AIH kattuva sündroomi kahtlus
• Teadmata põhjusega aminotransferaaside (ALAT, ASAT) aktiivsuse suurenemine
• Teadmata etioloogiaga maksatsirroosi diferentsiaaldiagnostika
• Suurenenud IgG väärtuse ja autoimmuunsele maksahaigusele viitavate kliiniliste või laboratoorsete leidude korral
• Autoimmuunse hepatiidi eristamine teistest kroonilistest maksahaigustest, sh metaboolse düsfunktsiooniga seotud steatootiline maksahaigus (MASLD), alkohoolse etioloogiaga maksahaigus, kroonilised viirushepatiidid jne

Tõlgendus:

SMA IgG antikehade esinemine kõrgemas tiitris viitab autoimmuunsele hepatiidile.

ASMA antikehi võib esineda ka infektsioosse mononukleoosi ja teiste viirusinfektsioonide korral, samuti SLE, rinna- ja munasarjakartsinoomi ning maliigse melanoomi korral, kuid nende haiguste puhul puudub neil diagnostiline tähtsus.

Madalas tiitris SMA IgG antikehi võib esineda ka primaarse biliaarse kolangiidi (umbes 50% juhtudest), alkoholist põhjustatud maksatsirroosi ja sapiteede obstruktsiooni korral ning ligikaudu 2% näiliselt tervetel inimestel.

Kirjandusallikad:

1. EUROIMMUN Medizinische Labordiagnostika AG. Autoimmune liver diseases: serological diagnostics of autoimmune hepatitis, primary biliary cholangitis and primary sclerosing cholangitis. Lübeck: EUROIMMUN; 2023.
2. EUROIMMUN Medizinische Labordiagnostika AG. Mosaic BasisProfil 1 (Liver Mosaic): instructions for use. Version C16. Lübeck: EUROIMMUN; 2024.
3. Conrad K, Sack U, editors. Autoantibodies in systemic autoimmune diseases: a diagnostic reference. Vol. 2. 3rd ed. Lengerich: Pabst Science Publishers; 2015.
4. European Association for the Study of the Liver (EASL). EASL Clinical Practice Guidelines: autoimmune hepatitis. J Hepatol. 2015;63:971–1004.
5. European Association for the Study of the Liver. EASL Clinical Practice Guidelines on the management of autoimmune hepatitis. J Hepatol. 2025;83(2):453–501.
6. Shoenfeld Y, Meroni PL, editors. The general practice guide to autoimmune diseases. Cham: Springer; 2012.
7. Gleeson D, Bornand R, Brownlee A, Dhaliwal H, Dyson JK, Hails J, et al.
   British Society of Gastroenterology guidelines for diagnosis and management of autoimmune hepatitis. Gut. 2025;74:1–46.