Immuunglobuliin G (IgG)

Analüüsi kirjeldus:

Immuunglobuliinideks nimetatakse rühma plasmavalke (glükoproteiine), mis toimivad organismis antikehadena. Immuunglobuliinid moodustavad tervel inimesel 20–25% vereplasma valkudest ning vereplasma või seerumi valkude elektroforeesil liiguvad peamiselt gammaglobuliinide fraktsiooni. Antikehi sünteesivad B-lümfotsüütide diferentseerumisel plasmarakud vastusena organismis esinevatele antigeenidele. Antigeenideks võivad muu hulgas olla valke, polüsahhariide ja harvemini lipiide sisaldavad mikroobid, viirused, parasiidid, seened ja toksiinid.

Immuunglobuliinide peamine ülesanne on osaleda kehavõõraste antigeenide eemaldamisel organismist erinevate immuunmehhanismide abil.

Antikehade vahendatud immuunvastust nimetatakse humoraalseks immuunvastuseks. Iga B-lümfotsüüt ja selle järglaskond (kloon) toodavad ühesuguseid antikehi, kuid üks antigeen võib samal ajal stimuleerida mitut rakuklooni, mille tulemusel tekib normaalne humoraalne polüklonaalne immuunvastus. Kui plasmarakkude kloon paljuneb kontrollimatult, toodetakse ainult ühte monoklonaalset immuunglobuliini ning selle kontsentratsioon seerumis tõuseb patoloogiliselt, põhjustades haigusi.

Antikeha molekul koosneb kahest identsest raskest (heavy chain) ja kergest (light chain) polüpeptiidahelast. Inimorganismis eristatakse raske ahela tüübi järgi viit immuunglobuliinide klassi ehk isotüüpi: IgG (alaklassid 1–4), IgA (alaklassid 1–2), IgM, IgE ja IgD. Eri klassi kuuluvatel antikehadel on organismis täita erinevad funktsioonid. Immuunglobuliinide madalat taset ja vähenenud sünteesi seostatakse mitme immuunpuudulikkusega seotud haigusega.

Immuunglobuliin G (IgG) on veres kõige suuremas koguses leiduv immuunglobuliin, moodustades 70–75% immuunglobuliinide ja 10–20% kõigi seerumvalkude üldhulgast. Inimesel esineb 4 IgG alaklassi. IgG1, IgG2 ja IgG4 poolestusaeg on umbes 22 päeva, IgG3 poolestusaeg umbes 7 päeva. Ligi 65% IgG üldhulgast moodustab IgG1. IgG on iseloomulik sekundaarsele immuunvastusele. IgG-antikehad on võimelised siduma mitmesuguseid haigustekitajaid (baktereid, viirusi, seeni) ja toksiine. Bakteritega seostudes soodustab IgG nende fagotsütoosi ning komplemendisüsteemi aktiveerides aitab kaasa bakterite hävitamisele. Haigustekitaja vastaste IgG-antikehade sisaldus veres võib viidata läbipõetud või krooniliselt kulgevale haigusele. Mõnede infektsioonhaiguste puhul kaovad IgG-antikehad pärast paranemist verest täielikult, teiste puhul jäävad püsima pikaks ajaks või isegi kogu eluks, tagades nn immunoloogilise mälu. Nakkustekitaja vastaste IgG-antikehade tekkel põhineb ka vaktsineerimine, mille käigus kutsutakse nõrgestatud või surmatud nakkustekitaja abil esile spetsiifiliste IgG-antikehade teke. Korduval kokkupuutel sama nakkustekitajaga on antikehad võimelised selle hävitama. IgG4 tekib vastusena komplekssetele antigeenidele (nt parasiitide antigeenid, toiduallergeenid ja maomürk). IgG1, IgG2 ja IgG3 aktiveerivad komplemendisüsteemi. IgG1, IgG3 ja IgG4 läbivad platsentat, tagades nakkusvastase kaitse vastsündinueas ja esimestel elukuudel. Esimese eluaasta lõpuks saavutab imiku enda IgG sisaldus ligi 70% täiskasvanu tasemest. Täiskasvanule omane IgG kontsentratsioon veres saavutatakse umbes 18. elukuuks. Autoimmuunhaiguste korral tekkivad diagnostiliselt olulised autoantikehad kuuluvad sageli IgG-klassi (nt tuumavastased, dsDNA-vastased ja türeoidperoksüdaasi vastased autoantikehad).

IgA
IgM
Valkude fraktsioonid

Näidustused:

• Primaarse või sekundaarse immuunpuudulikkuse esinemise kahtlus
• Paraproteineemiate diagnostika, sealhulgas IgG-müeloomtõve diagnostika koos teiste immuunglobuliinide määramisega
• Autoimmuunhaiguste, sh reumaatiliste ja maksahaiguste (tsirroos, hepatiit) diagnostika
• Hüper- või hüpogammaglobulineemia diagnostika
• Kroonilised infektsioonid
• Kemo- või radioteraapia tõhususe hindamine

Tõlgendus:

IgG kõrgenenud väärtused:

• Paraproteineemiad, IgG-müeloom, MGUS
• Leukeemiad, lümfoomid, Hodgkini tõbi
• Autoimmuunhaigused (reumatoidartriit, SLE jt süsteemsed sidekoehaigused)
• Hepatiit, maksatsirroos, kolangiit, primaarne biliaarne tsirroos
• Kroonilised infektsioonid ja põletikulised haigused
• Podagra
• Parasitaarsed haigused
• Sarkoidoos, tuberkuloos
• Hüperimmuniseerimine
• Raseduse esimene trimester

IgG madalad väärtused:

• Mitte-IgG-müeloom, Waldenströmi makroglobulineemia
• Nefrootiline sündroom, amüloidoos
• Valgukaotuslik enteropaatia, rasked põletused
• Raseduse kolmas trimester, preeklampsia
• Primaarsed immuunpuudulikkuse sündroomid (X-liiteline agammaglobulineemia, üldine muutuv immuunpuudulikkus, X-liiteline hüper-IgM sündroom jt)

Vt. ka valkude fraktsioonid, IgM, IgG, IgE

Kirjandusallikad:

1. Uibo R, Kisand K, Peterson P, Reimand K. Immunoloogia õpik kõrgkoolidele. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus; 2015.
2. Rifai N, Horvath AR, Wittwer CT, editors. Tietz Textbook of Clinical Chemistry and Molecular Diagnostics. 6th ed. St Louis (MO): Elsevier; 2018.