et
en
ru
Analüüsi kirjeldus:
LKMA IgG ehk maksa-neeru mikrosomaalsed antikehad kuuluvad autoantikehade hulka, mida kasutatakse eelkõige autoimmuunse hepatiidi (AIH) diagnostikas. LKMA peamine sihtantigeen on tsütokroom P450 2D6 (CYP2D6). Antikehi esineb kõige sagedamini lastel ja noortel AIH patsientidel, täiskasvanutel esineb neid oluliselt harvem. LKMA määramine on oluline koos teiste autoimmuunse hepatiidi markeritega, nagu ANA, SMA, LC1 ja SLA/LP antikehad. Autoimmuunne hepatiit on krooniline immuunvahendatud maksapõletik, mis ravimata jätmisel võib progresseeruda maksatsirroosiks ja maksapuudulikkuseks. Autoimmuunne hepatiit võib esineda igas vanuses ning kõigis etnilistes rühmades, kuid seda esineb sagedamini naistel. Täiskasvanutel on levimus 4–42,7 juhtu ja lastel 2,4–9,9 juhtu 100 000 elaniku kohta. Autoimmuunse hepatiidi esinemissagedus suureneb lastel, noorukitel ja täiskasvanutel vanuses 40–60 aastat. Lastel esineb sagedamini LKMA- ja/või LC1-positiivne autoimmuunne hepatiit, mida varasemates klassifikatsioonides nimetati AIH-2-ks. Seda haigusvormi iseloomustab sageli varasem avaldumine, raskem haiguse kulg ning suurem ägeda maksapuudulikkuse risk võrreldes täiskasvanutega. Ajalooliselt on autoimmuunset hepatiiti klassifitseeritud autoantikehade profiili alusel alatüüpideks AIH‑1, AIH‑2 ja AIH‑3. 2025. aasta EASL-i (European Association for the Study of the Liver) ravijuhendi kohaselt ei ole selline klassifikatsioon täiskasvanutel enam kliiniliselt põhjendatud ning autoimmuunse hepatiidi käsitlemisel soovitatakse keskenduda eeskätt haiguse kliinilistele, biokeemilistele ja histoloogilistele tunnustele. Lastel on autoantikehade profiilil siiski jätkuvalt suurema diagnostilise tähtsusega, kuna LKM1- ja/või LC1-positiivne haigusvorm esineb selles vanuserühmas sagedamini. AIH patsientidel on suurenenud teiste autoimmuunhaiguste tekkerisk. Kõige sagedamini kaasnevad autoimmuunsed kilpnäärmehaigused, põletikuline soolehaigus, tsöliaakia, reumatoidartriit, Sjögreni sündroom ja SLE. Tsöliaakia esineb AIH patsientidel sagedamini kui üldpopulatsioonis ning lastel võib selle levimus ulatuda 11–46%-ni. Haigetel esineb sageli osaline IgA defitsiit ning umbes 40% haigetest on IgA tase normist madalam. AIH-2 diagnoosiga patsiendil soovitatakse hinnata ka immunoglobuliinide profiili – eriti, kui esinevad korduvad infektsioonid või teised autoimmuunhaigused. Kuna põletikuline soolehaigus kaasneb sageli laste autoimmuunsete maksahaigustega, sealhulgas lastel, kellel seedetrakti sümptomid puuduvad, on soovitatav määrata sõeluuringu eesmärgil fekaalne kalprotektiin.
Lastel, kellel esinevad maksahaiguse sümptomid ning kellel on välistatud infektsioossed ja metaboolsed põhjused, tuleb kaaluda autoimmuunse hepatiidi võimalust ja teha vastavad diagnostilised uuringud. Autoimmuunse hepatiidi kahtlusel on lastel lisaks maksahaiguse diagnostikale soovitatav hinnata kilpnäärme funktsiooni, määrata tsöliaakia seroloogilised markerid ja kreatiini kinaasi (CK) tase ning vajadusel teha ulatuslikum viroloogiline uuring, eriti imikueas.
ANA IgG paneel (IIF)
ANCA IgG paneel (IIF)
SMA IgG
IgG
dsDNA IgG QN
ALAT
ASAT
ALP
GGT
Bilirubiin
TSH
TPO IgG
tTg IgA, IgG
Kalprotektiin
Näidustus:
- Autoimmuunse hepatiidi (AIH) diagnostika koos ANA IgG ja SMA IgG määramisega
- ANA- ja SMA-negatiivne AIH kahtlus
- Autoimmuunse hepatiidi kahtlus lapsel, noorukil või noorel täiskasvanul
- Autoimmuunsete maksahaiguste diferentsiaaldiagnostika
- Autoimmuunse hepatiidi eristamine teistest kroonilistest maksahaigustest, sh metaboolse düsfunktsiooniga seotud steatootiline maksahaigus (MASLD), alkohoolse etioloogiaga maksahaigus, kroonilised viirushepatiidid jne
Tõlgendus:
Positiivne leid viitab eelkõige autoimmuunsele hepatiidile.
Harvem võib esineda PBC ja PSC korral ning ligikaudu 6…10%-l C-hepatiidiga patsientidest.
Kirjandusallikad:
- EUROIMMUN Medizinische Labordiagnostika AG. Autoimmune liver diseases: serological diagnostics of autoimmune hepatitis, primary biliary cholangitis and primary sclerosing cholangitis. Lübeck: EUROIMMUN; 2023.
- Conrad K, Sack U, editors. Autoantibodies in systemic autoimmune diseases: a diagnostic reference. Vol. 2. 3rd ed. Lengerich: Pabst Science Publishers; 2015.
- European Association for the Study of the Liver (EASL). EASL Clinical Practice Guidelines: autoimmune hepatitis. J Hepatol. 2015;63:971–1004.
- European Association for the Study of the Liver. EASL Clinical Practice Guidelines on the management of autoimmune hepatitis. J Hepatol. 2025;83(2):453–501.
- Shoenfeld Y, Meroni PL, editors. The general practice guide to autoimmune diseases. Cham: Springer; 2012.
- Gleeson D, Bornand R, Brownlee A, Dhaliwal H, Dyson JK, Hails J, et al. British Society of Gastroenterology guidelines for diagnosis and management of autoimmune hepatitis. Gut. 2025;74:1–46.
- Mieli‑Vergani G, Vergani D, Baumann U, Czubkowski P, Debray D, Dezsofi A, et al.
Diagnosis and management of pediatric autoimmune liver disease: ESPGHAN Hepatology Committee position statement. J Pediatr Gastroenterol Nutr. 2018;66(2):345–360.