PCA, sisemise faktori IgG paneel (PCA, IF IgG)

Analüüsi kirjeldus:

Parietaalrakkude vastane IgG (PCA) ja sisemise faktori vastane IgG (IF) on autoimmuunse gastriidi (AIG) ja pernitsioosse aneemia (PA) biomarkerid. Vähemalt üks autoantikeha – kas PCA IgG või IF IgG – on 96% pernitsioosse aneemiaga patsientidel positiivne. PCA ja IF IgG hulk ei korreleeru haiguse raskusastmega, mistõttu autoantikehade kvantitatiivne määramine ei ole tõenduspõhine.

Parietaalrakkude vastased antikehad on suunatud ensüümi H⁺/K⁺‑ATPaasi beeta‑alaühiku vastu. PCA‑sid peetakse autoimmuunse gastriidi kõige tundlikumaks biomarkeriks. Neid on võimalik tuvastada 80–90% patsientidest ning need esinevad peamiselt haiguse varases staadiumis, sageli mitu aastat enne esimeste sümptomite teket. Kaugelearenenud gastriidi korral leitakse PCA‑sid harvemini, kuna parietaalrakkude arvu vähenemisega kaasneb vastava antigeeni hulga vähenemine. Kuna PCA‑d on seotud ka teiste autoimmuunhaigustega, nagu Hashimoto türeoidiit, 1. tüüpi diabeet ja tsöliaakia, harvemini Addisoni tõbi, primaarne hüpoparatüreoidism, ovariaalne puudulikkus, müasteenia (myasthenia gravis), Lambert–Eatoni sündroom ja Gravesi tõbi, on nende spetsiifilisus piiratud. Lisaks võib PCA‑sid tuvastada ligikaudu 20% Helicobacter pylori infektsiooniga patsientidest. Tervel populatsioonil esineb PCA‑sid harva, kuid nende levimus suureneb vanusega.

Sisemine faktor on glükoproteiin, mida toodavad mao limaskesta parietaalrakud. See on vajalik B12-vitamiini seondumiseks, transpordiks ja imendumiseks peensoole lõpuosas. Sisemise faktori vastane IgG on pernitsioosse aneemia spetsiifiline marker.

Autoimmuunne gastriit (AIG) on krooniline maopõhja (fundus ventriculi) ja maokeha (corpus ventriculi) limaskesta põletik, mille esinemissagedus on ligikaudu 3–5%. Põletiku tagajärjel hävinevad parietaalrakud. Autoimmuunse gastriidi korral tsirkuleerivad patsiendi veres parietaalrakkude vastased ja sisemise faktori vastased IgG‑antikehad, mille määramine võimaldab haigust diagnoosida juba enne aneemia teket ja teiste kliiniliste sümptomite avaldumist. AIG võib kulgeda aastaid asümptomaatiliselt; harvemini esineb ebamugavus‑ ja valuaistinguid maopiirkonnas, rõhumistunnet ülakõhus, iiveldust ja oksendamist.

Haiguse progresseerumisel võib areneda krooniline atroofiline gastriit ning raua, magneesiumi, kaltsiumi, tsingi ja B12-vitamiini malabsorptsioon. Samuti on anatsiidses maos häiritud mõnede ravimite – näiteks rauapreparaatide, seenevastaste ravimite (flukonasool, ketokonasool, itrakonasool), türoksiini ja HIV‑vastaste ravimite – imendumine. Parietaalrakkude hävimise tõttu väheneb PCA IgG hulk veres ning ilmuvad sisemise faktori vastased antikehad. Maos väheneb happeline keskkond (hüpo‑ või akloorhüdria) ning sisemise faktori tootmine, mis on vajalik B12-vitamiini imendumiseks niudesooles.

Pernitsioosne aneemia (PA) on mao atroofilise gastriidi tagajärg ja tekib B12-vitamiini malabsorptsiooni tõttu. PA-le on iseloomulikud järgmised laboratoorsed muutused: megaloblastne aneemia, hüpersegmenteerunud neutrofiilid, võimalik leukopeenia ja trombotsütopeenia, B12-vitamiini defitsiit, madal pepsinogeenide I ja II tase ning nende vähenenud suhe, hüpergastrineemia ning PCA ja/või IF vastaste antikehade esinemine veres. Kliinilistest sümptomitest esinevad väsimus, unisus, kahvatu nahk, tahhükardia, söögiisu puudumine, neuroloogilised sümptomid, atroofiline glossiit, kõhulahtisus jm.

Autoimmuunse gastriidi ja pernitsioosse aneemiaga patsientidel esineb suurem risk maopolüüpide tekkeks ning neil on oluliselt suurem risk haigestuda ka maovähki. Kuna autoimmuunne gastriit võib esineda koos teiste autoimmuunsete seisunditega, on soovitatav määrata ka TPO IgG, GAD65 antikehad ning tTG IgA koos IgA määramisega.

Atroofilise gastriidi skriinimine ja jälgimine vere biomarkeritega

Autoimmuunse gastriidi jälgimisel on autoantikehade roll piiratud, kuid haiguse progresseerumise kohta annavad olulist teavet teised laboratoorsed markerid. Soovitatav on kord aastas määrata pepsinogeen I ja II, nende suhe ning gastriin-17 tasemed või teha kompleksanalüüs (gastropaneel).

Gastropaneel
TPO IgG
GAD65 QN
tTG IgA QN

Näidustus:

• Pernitsioosse aneemia diagnostika
• Kroonilise atroofilise gastriidi seroloogiline diagnostika
• B12-vitamiini puuduse põhjuse diferentsiaaldiagnostika – alkoholi liigtarvitamise, imendumishäire, mao või peensoole haiguste või operatsiooni korral; maksahaiguse, müelodüsplastilise sündroomi, taimetoitluse korral; ravimite (PPI, metformiin, hormonaalsed kontratseptiivid) tarvitamise, infektsioonide ja parasiithaiguste korral; pärast bariaatrilist operatsiooni, kaasasündinud megaloblastse aneemia ja autoimmuunhaiguste (põletikulised soolehaigused, tsöliaakia, Sjögreni sündroom) korral
• Rauapuuduse põhjuse väljaselgitamine
• Vere makrotsütoosi põhjuse väljaselgitamine
• Autoimmuunse gastriidi ja pernitsioosse aneemia sõeluuring PA‑ga patsientide esimese astme sugulastel ning kilpnäärme autoimmuunhaiguste, 1. tüüpi diabeedi ja tsöliaakia korral

Tõlgendus:

PCA IgG on positiivne:
Autoantikehade leid viitab mao parietaalrakkude kahjustuse olemasolule ning autoimmuunse atroofilise gastriidi kujunemise riskile.

IF IgG on positiivne:
IF IgG esineb 40–60%‑l atroofilise (autoimmuunse) gastriidi ja pernitsioosse aneemiaga patsientidest ning pikaajalise haiguse korral 60–80% patsientidest.
IF IgG positiivne leid viitab pernitsioosse aneemia kujunemise riskile autoimmuunse gastriidi  korral.

Kirjandusallikad:

1. EUROIMMUN AG. EUROPLUS Stomach (Monkey) / Intrinsic Factor: instructions for the indirect immunofluorescence test. Lübeck: EUROIMMUN AG; 2021 Mar 31.
2. Conrad K, Schößler W, Hiepe F, Fritzler MJ. Autoantibodies in organ specific autoimmune diseases: a diagnostic reference. Vol. 8. Lengerich: Pabst Science Publishers; 2011. p. 91–92, 124–126, 285.
3. Shoenfeld Y, Meroni PL. The general practice guide to autoimmune diseases. Amsterdam: Elsevier; 2012. p. 203–207.
4. Shoenfeld Y, Cervera R, Gershwin ME. Diagnostic criteria in autoimmune diseases. Totowa (NJ): Humana Press; 2008. p. 315–319.
5. Bizzaro N, Antico A. Diagnosis and classification of pernicious anemia. Autoimmun Rev. 2014;13(4–5):565–568. doi:10.1016/j.autrev.2014.01.042.
6. Panozzo MP, Antico A, Bizzaro N. Monitoring the follow‑up of autoimmune chronic atrophic gastritis using parietal cell antibodies and markers of gastric function. J Transl Autoimmun. 2025;10:100273. doi:10.1016/j.jtauto.2025.100273.
7. Sipponen P, Maaroos H‑I. Krooniline gastriit. Eesti Arst. 2016;95(10):637–643.
8. Sipponen P, Härkönen M. Hypochlorhydric stomach: a risk condition for calcium malabsorption and osteoporosis? Scand J Gastroenterol. 2010;45(2):133–138.