Täiskasvanu organismis on ~700 g fosfaati, millest 85% paikneb anorgaanilise fosfaadina luukoes. Veres leidub orgaanilist fosfaati peamiselt rakusiseselt energiarikaste ühendite nagu ATP samuti AMP ning NADP koosseisus. Fosfaat on oluline ka mitmete ensüümide aktiveerumisel.
Seerumi anorgaaniline fosfaat on esindatud di- ja monovalentsete vabade anioonidena (55%), mille vahekord sõltub vere pH-st. Umbes 10% seerumi fosfaadist on seotud valkudega ja u 35% moodustab kompleksühendeid kaltsiumi, magneesiumi ja naatriumiga.
Rutiinsel fosfaadi kontsentratsiooni määramisel mõõdetakse üksnes anorgaanilise fosfaadi sisaldust seerumis.
Organism saab fosfaati toidust. Soolestikus imendub fosfaadist D-vitamiini juuresolekul 60 – 80%. Fosfaat läbib vabalt glomerulaarfiltrit ning >80% reabsorbeerub neerukanalikeste proksimaalsetes torukestes koos naatriumiooniga tagasi. Fosfaadi tubulaarset reabsorbtsiooni reguleerib parathormoon.
Näidustus:
- Kõrvalkilpnäärme haigused
- Vitamiin-D ainevahetuse häired
- Luuhaigused
- Neerupuudulikkus
Analüüsimeetod: Fotomeetria
Referentsväärtused vt tabelist
Tõlgendus:
Hüperfosfateemia:
- Vähenenud ekskretsioon (sagedaseim põhjus on neerupuudulikkus)
- Hüpoparatüreoidism, akromegaalia, Addissoni tõbi
- Vitamiin-D liigtarbimine
- Kudede katabolism (multiipelne müeloom, osteoporoos, tuumorimassi lagunemine)
Hüpofosfateemia – suhteliselt sage:
- Vähenenud imendumine soolestikust: malabsorptsiooni sündroom, D-vitamiini defitsiit, primaarne ja sekundaarne hüperparatüreoos
- Fosfaadi kiirenenud ekskretsioon: neerutuubuluste kahjustus
- Fosfaatidevaene enteraalne/parenteraalne toit, paranemisfaasis diabeetiline ketoatsidoos, alkoholvõõrutusravi, alkaloos (peamiselt respiratoorne)