Immuunglobuliin M (S-IgM)

Immuunglobuliinideks nimetatakse rühma plasmavalke (glükoproteiine), mis toimivad organismis antikehadena. Immuunglobuliinid moodustavad tervel inimesel 20 – 25% plasmavalkudest ja vereplasma (seerumi) valkude elektroforeesil liiguvad peamiselt gammaglobuliinide fraktsiooni. Antikehi sünteesitakse B-lümfotsüütide diferentseerumisel tekkivate plasmarakkude poolt vastuseks antigeenide esinemisele organismis. Antigeenideks võivad olla valke, polüsahhariide, vähem lipiide sisaldavad mikroobid, viirused, parasiidid, seened, toksiinid jt struktuurid.

Immuunglobuliinide peamiseks ülesandeks organismis on osaleda kehavõõraste antigeenide eemaldamisel organismist erinevate immuunmehhanismide abil.

Antikehade poolt vahendatud immuunvastust nimetatakse humoraalseks immuunvastuseks. Iga B-lümfotsüüt ja tema järglaskond (kloon) produtseerib täpselt samasuguseid antikehi, kuid üks antigeen stimuleerib samaaegselt ka mitut rakuklooni ja tekib normaalne humoraalne polüklonaalne immuunvastus. Kui plasmaraku kloon paljuneb kontrollimatult, produtseeritakse ainult ühte monoklonaalset immuunglobuliini, siis selle kontsentratsioon seerumis tõuseb patoloogiliselt ja põhjustab haiguseid.

Antikeha molekul koosneb kahest identsest raskest (heavy chain)ja kergest (light chain) polüpeptiidahelast ja inimorganismis eristatakse raske ahela tüübi järgi 5 immuunglobuliinide klassi ehk isotüüpi: IgG (alaklassid 1-4), IgA (alaklassid 1-2), IgM, IgE ja IgD. Eri klassi kuuluvatel antikehadel on organismis erinev funktsioon. Immuunglobuliinide madala tasemega, vähenenud sünteesiga seostatakse mitut immuunpuudulikkusega seotud haigust.

Immuunglobuliin M (IgM) moodustab ca 10% immuunglobuliinide üldhulgast, poolestusaeg on 5 päeva. IgM on iseloomulik primaarsele immuunvastusele, on esimene antikeha, mida toodetakse vastuseks antigeeni (nt nakkustekitaja) tungimisele organismi. IgM antikehad on tugevad komplemendi klassikalise tee aktiveerijad ja olulised bakterieemiavastases kaitses. Vereanalüüsis on haigustekitajale spetsiifiline IgM tuvastatav nakkuse ägedas perioodis, antikehad kaovad verest tavaliselt suhteliselt ruttu ning ei anna püsivat immuunkaitset. IgM antikehad ei läbi platsentaarbarjääri. Vastsündinul algab IgM antikehades süntees kohe peale sündi ja neljanda elukuu lõpuks moodustab umbes 50% täiskasvanu tasemest. Olulisemad IgM tüüpi antikehad on reumatoidfaktor, ABO vererühma süsteemi antikehad, külmaaglutiniinid, kardiolipiinvastased antikehad,  jt.

Näidustused:

  • Paraproteineemiate diagnostika, koos teiste immuunglobuliinidega Waldenströmi makroglobulineemia diagnostika
  • Ägedad ja korduvad rasked infektsioonid
  • Kaasasündinud ja omandatud immuunpuudulikkuse diagnostika

Analüüsimeetod: Immuunoturbidimeetria

Tõlgendus:

IgM kõrgenenud väärtused:

  • Waldenströmi makroglobulineemia, leukeemiad, lümfoomid, MGUS
  • Seen-, mükoplasma-, viirusinfektsioonid (nt EBV, HBV, HAV, CMV jt), parasitaarsed haigused
  • Autoimmuunhaigused (primaarne biliaarne tsirroos, reumatoidartriit, süsteemsed sidekoehaigused, Hashimoto türeoidiit jt)
  • Krooniline püelonefriit, nefrootiline sündroom
  • Intrauteriinse ja neonataalse perioodi infektsioonid
  • X-liiteline hüper-IgM sündroom

IgM madalad väärtused:

  • Nefrootiline sündroom, amüloidoos
  • Valgukaotuslik enteropaatia, rasked põletused
  • Mitte- IgM müeloom
  • Lümfoproliferatiivsed haigused, Hodgkini tõbi
  • Primaarse immuunpuudulikkuse sündroomid (X-liiteline agammaglobulineemia, üldine variaabelne immuunpuudulikkus jt)