Valkude fraktsioonid (Prot-Fr panel)

Analüüsi kirjeldus:

Paneel sisaldab 3 analüüsi, mille tulemusi hinnatakse kompleksselt:

• Valkude fraktsioonid
• Vabade kapa- ja lambdaahelate suhe
• Valgu kontsentratsioon on oluline analüüsi tulemuste tõlgendamisel.

Analüüs teostatakse kapillaarelektroforeesi meetodil, kus seerumi valgud eralduvad vastavalt elektroforeetilisele liikuvusele albumiini ja globuliinide fraktsioonideks. Globuliinide fraktsioonid sisaldavad mitmeid valke, albumiini fraktsioonis on albumiin.

Peamised seerumis globuliinide fraktsioonides tuvastatavad valgud on järgmised:

• α₁-globuliinide fraktsioonis – α₁-antitrüpsiin, orosomukoid, α_1-lipoproteiin (HDL)
• α₂-globuliinide fraktsioonis – α₂-makroglobuliin, haptoglobiin, tseruloplasmiin, α-lipoproteiinid;
• β₁-globuliinide fraktsioonis – transferriin, hemopeksiin, β-lipoproteiinid
• β₂-globuliinide fraktsioonis – C3, C4, IgA
• γ-globuliinide fraktsioonis – IgG, IgE, IgM, IgD, CRP

Lümfoproliferatiivsete haiguste, sh monoklonaalsete gammopaatiate korral tulevad proteinogrammil esile valkude patoloogilised fraktsioonid – nn M-komponent. Toimub ühe plasmarakuklooni proliferatsioon, mille tulemusena toodetakse immunoloogiliselt homogeenset ebanormaalset monoklonaalset valku (monoklonaalne komponent, M-komponent, monoklonaalne immuunglobuliin), samuti vabu ühte tüüpi monoklonaalseid kergeid ahelaid, mida saab määrata seerumis (ja uriinis). Sagedamini esineb väljendunud M-komponent γ-globuliinide fraktsioonis, kuid võib paikneda ka β-globuliinide fraktsioonis. M-komponent koosneb tavaliselt monoklonaalsetest, kuid harva ka bi- ning mõnikord oligoklonaalsetest immuunglobuliinidest või ainult nende kergetest ahelatest.

Monoklonaalsete gammopaatiate hulka kuuluvad järgmised haigused: müeloomtõbi, mittesekretoorne müeloom (NSM), Waldenströmi makroglobulineemia, amüloidoos, aga ka ebaselge tähendusega monoklonaalne gammopaatia (monoclonal gammopathy of undetermined significance, MGUS). Monoklonaalset valku võib esineda ka teiste vereloomehaiguste, näiteks lümfoomi, plasmatsütoomi ja kroonilise lümfotsütaarse leukeemia korral.

Valkude elektroforees annab ülevaate ka valkude metabolismist. Muutused fraktsioonide kontsentratsioonis peegeldavad organismis toimuvaid põletikulisi reaktsioone, maksa- ja neeruhaigusi ning mõnede valkude sünteesi geneetilisi defekte, kuid nende seisundite diagnoosimiseks kasutatakse tänapäeval spetsiifilisemaid laboriuuringuid.

Näidustus:

Monoklonaalsete gammopaatiate (plasmatsütoom, hulgimüeloom, Waldenströmi makroglobulineemia, amüloidoos, määratlemata tähendusega gammopaatia (MGUS))

• diagnoosimine
• haiguskulu ja ravi efektiivsuse jälgimine,
• retsidiivi avastamine.

Monoklonaalse gammopaatia kahtluse või välistamise eesmärgil ja nende seisundite haiguskulu jälgimise või remissiooni hindamise korral teostatakse analüüs valkude fraktsioonid seerumis koos vabade kapa- ja lambdaahelate suhte analüüsiga ja analüüsiga valk seerumis.

Tulemuse täpsustamiseks ja kinnitamiseks on vajalik teostada lisaks analüüs Monoklonaalsed immuunglobuliinid (S-Immfix).

Tõlgendus:

Proteinogrammil hinnatakse monoklonaalse gammopaatia (M-komponendi) esinemist ning vabade κ- ja λ-ahelate tulemust ja suhet: vt Immuunglobuliini vabade kapa- ja lambdaahelate suhe seerumis.

M-komponendi esinemisel on tulemuse kinnitamiseks ja tüpiseerimiseks vaja teostada ka analüüs Monoklonaalsed immuunglobuliinid seerumis (S-Monoclon-Ig) immuunfiksatsiooni meetodil. S-Monoclon-Ig on vajalik teostada ka juhtudel, kui M-komponent ei eristu proteinogrammil tavafraktsioonidest.

Monoklonaalse gammopaatia diagnoosi kinnitumisel seerumist analüüside teostamise järel tuleb monoklonaalne komponent määrata ja selle hulka hinnata ka uriinis.

Muutused valkude fraktsioonides ja nende põhjused:

Albumiini fraktsioon – kontsentratsiooni tõus esineb dehüdratatsiooni korral, langus esineb alatoitumise, valgukaotusega seotud seisundite (nt nefrootiline sündroom, põletused), valgusünteesi häirete korral (maksatsirroos), hüperkatabolismi korral (türeotoksikoos, Cushingi tõbi jt).

α₁-globuliinide fraktsioon – kontsentratsiooni tõus esineb põletike ja autoimmuunhaiguste korral, kontsentratsioon väheneb α₁-antitrüpsiini geneetilise puudulikkuse, alatoitumuse, valgusünteesi häire, valgukaotuse korral.

α₂-globuliinide fraktsioon – kontsentratsiooni suurenemise põhjuseks on äge põletik (haptoglobiin), nefrootiline sündroom, maksatsirroos (α2-makroglobuliin). Kontsentratsiooni vähenemise põhjuseks on intravaskulaarne hemolüüs (haptoglobiini hulk väheneb), alatoitumus, valgusünteesi häire, valgukaotusega seotud seisundid.

β₁-globuliinide fraktsioon – kontsentratsioon suureneb rauavaeguse (transferriin), östrogeenide taseme tõusu, monoklonaalse gammopaatia korral. Kontsentratsioon väheneb alatoitumuse, valgusünteesi häire, valgukaotusega seotud seisundite korral.

β₂-globuliinide fraktsioon – kontsentratsioon suureneb põletikuliste protsesside (komplemendi kompoment C3), monoklonaalse gammopaatia (IgA, IgM) korral. Kontsentratsioon väheneb komplemendisüsteemi intravaskulaarse aktivatsiooni korral.

γ-globuliinide fraktsioon – kontsentratsiooni suurenemine esineb monoklonaalse gammopaatia korral (müeloomtõbi, Waldenströmi makroglobulineemia, amüloidoos, MGUS), biklonaalse gammopaatia korral (müeloomtõbi). Kontsentratsiooni suurenemise põhjuseks võib olla ka oligoklonaalne gammopaatia (autoimmuunhaigused, viirushaigused, immuunsupressiivne ravi, immuunpuudulikkus) ja polüklonaalne gammopaatia (krooniline infektsioon, tuumorid, maksatsirroos, süsteemsed sidekoehaigused, autoimmuunhaigused).

Hüpogammaglobulineemia võib esineda füsioloogiliselt alla 1-aastastel lastel, täiskasvanutel immuunpuudulikkuse korral.

Kirjandusallikad:

1. Marshall WJ, Bangert SK. Clinical Biochemistry. 8th ed. London: Churchill Livingstone; 2016.
2. Valkude uuringute algoritm monoklonaalsete gammopaatiate korral. Eesti Arst. [Internet]. [vaadatud 02.10.2025]. Saadaval: https://eestiarst.ee/valkude-uuringute-algoritm-monoklonaalsete-gammopaatiate-korral/