Riik
et et
Analüüside vastused tervishoiutöötajale

Valkude fraktsioonid seerumis (S-Prot-Fr panel)

Valkude fraktsioonid seerumis teostatakse kapillaarelektroforeesi meetodil, kus seerumi valgud lahutuvad vastavalt elektroforeetilisele liikuvusele albumiini ja globuliinide fraktsioonideks. Globuliinide fraktsioonid sisaldavad mitmeid valke, albumiini fraktsioonis on albumiin.

Seerumis tuvastatavad peamised valgud globuliinide fraktsioonides on järgmised:

  • α1-globuliinide fraktsioonis – α1-antitrüpsiin, orosomukoid, α1-lipoproteiin (HDL)
  • α2-globuliinide fraktsioonis – α2-makroglobuliin, haptoglobiin, tseruloplasmiin, α-lipoproteiinid;
  • β1-globuliinide fraktsioonis – transferriin, hemopeksiin, β-lipoproteiinid
  • β2-globuliinide fraktsioonis – C3, C4, IgA
  • γ-globuliinide fraktsioonis – IgG, IgE, IgM, IgD, CRV

Lümfoproliferatiivsete haiguste sh monoklonaalsete gammopaatiate korral tulevad proteinogrammil esile valkude patoloogilised fraktsioonid, nn M-komponendid. Toimub ühe plasmarakuklooni proliferatsioon, mille tulemusena toodetakse ebanormaalset immunoloogiliselt homogeenset monoklonaalset valku (monoklonaalne komponent, M-komponent, monoklonaalne immunoglobuliin), samuti vabu ühte tüüpi monoklonaalseid kergeid ahelaid, mis on määratavad seerumis (ja uriinis). Sagedamini esineb väljendunud M-komponent γ-globuliinide fraktsioonis, kuid võib paikneda ka β-globuliinide fraktsioonis. M-komponendi moodustavad tavaliselt monoklonaalsed, kuid harva ka bi- ning mõnikord oligoklonaalsed imuunoglobuliinid või ainult nende kerged ahelad.

Monoklonaalsete gammopaatiate hulka kuuluvad järgmised haigused: müeloomtõbi, mittesekretoorne müeloom (NSM), Waldenströmi makroglobulineemia, amüloidoos, aga ka ebaselge tähendusega monoklonaalne gammopaatia (monoclonal gammopathy of undetermined significance, MGUS). Monoklonaalset valku võib esineda ka teiste vereloomehaiguste, näiteks lümfoomi, plasmotsütoomi, kroonilise lümfotsütaarse leukeemia korral.

Valkude elektroforees annab ülevaate ka valkude metabolismist. Muutused fraktsioonide kontsentratsioonis peegeldavad organismis toimuvaid põletikulisi reaktsioone, maksa- ja neeruhaigusi ning mõningate valkude sünteesi geneetilisi defekte, kuid nende seisundite diagnostikaks kasutatakse tänapäeval spetsiifilisemaid laboriuuringuid.

Näidustus:

  • Monoklonaalse gammopaatia kahtlus/välistamine
  • Monoklonaalse gammopaatia haiguse kulu ja ravi jälgimine
  • Monoklonaalse gammopaatia remissiooni ja retsidiivi tuvastamine

Monoklonaalse gammopaatia kahtluse/välistamise eesmärgil ja nende seisundite haiguskulu jälgimise/remissiooni hindamise korral teostatakse analüüs valkude fraktsioonid seerumis koos vabade kapa- ja lambdaahelate suhte analüüsiga.

 

Analüüsimeetod: Kapillaarelektroforees

Referentsväärtused vt tabelist

Tõlgendus:

Proteinogrammil hinnatakse monoklonaalse gammopaatia (M-komponendi) esinemist ja vabade κ- ja λ-ahelate tulemust ja suhet, vt. Immuunglobuliini vabade kapa- ja lambdaahelate suhe seerumis.

M-komponendi esinemisel on tulemuse kinnitamiseks, tüpiseerimiseks vajalik teostada ka analüüs Monoklonaalsed immuunglobuliinid seerumis (S-Monoclon-Ig) immuunfiksatsiooni meetodil. S-Monoclon-Ig on vajalik teostada ka juhtudel, kui M-komponent ei eristu proteinogrammil tavafraktsioonidest

Monoklonaalse gammopaatia diagnoosi kinnitumisel seerumist analüüside teostamise järgselt tuleb monoklonaalset komponenti määrata ja hulka hinnata ka uriinis.

 

Muutused valkude fraktsioonides ning nende põhjused:

 

Albumiini fraktsioon

Kontsentratsiooni tõus esineb dehüdratatsiooni korral, langus esineb alatoitumise, valgukaotusega seotud seisundite (nt nefrootiline sündroom, põletused), valgusünteesi häirete korral (maksatsirroos), hüperkatabolismi korral (türeotoksikoos,Cushingi tõbi jt).

α1-globuliinide fraktsioon

Kontsentratsiooni tõus esineb põletike autoimmuunhaiguste korral, sisaldus alaneb α1-antitrüpsiini geneetilise puudulikkuse, alatoitumuse, valgusünteesi häire, valgukaotuse korral.

 

α2-globuliinide fraktsioon

Kontsentratsiooni suurenemise põhjuseks on äge põletik (haptoglobiin), nefrootiline sündroom, maksatsirroos (α2-makroglobuliin). Kontsentratsiooni vähenemise põhjuseks on intravaskulaarne hemolüüs (haptoglobiini hulk väheneb), alatoitumus, valgusünteesi häire, valgukaotusega seotud seisundid.

 

β1-globuliinide fraktsioon

Kontsentratsiooni suurenemine: rauavaegus (transferrin), östrogeenide taseme tõus, monoklonaalne gammopaatia. Kontsentratsiooni vähenemine: alatoitumus, valgusünteesi häire, valgukaotusega seotud seisundid.

 

β2-globuliinide fraktsioon

Kontsentratsiooni suurenemine: põletikulised protsessid (complement C3) , monoklonaalne gammopaatia (IgA, IgM). Kontsentratsiooni vähenemine: komplemendisüsteemi intravaskulaarne aktivatsioon.

 

γ-globuliinide fraktsioon

Kontsentratsiooni suurenemine esineb monoklonaalse gammopaatia korral (müeloomtõbi, Waldenströmi makroglobulineemia, amüloidoos, MGUS), biklonaalse gammopaatia korral – müeloomtõbi.

Kontsentratsiooni suurenemise põhjuseks võib olla ka oligoklonaalne gammopaatia (autoimmuunhaigused, viirushaigused, immuunsupressiivne ravi, immuundefitsiit) ja polüklonaalne gammopaatia (krooniline infektsioon, tuumorid, maksatsirroos, süsteemsed sidekoehaigused, autoimmuunhaigused).

Hüpogammaglobulineemia võib esineda füsioloogiliselt alla 1-aastastel lastel, täiskasvanutel  immuundefitsiitsete seisundite korral.

 

Kasutatud kirjandus