Maksahaiguste IgG paneel (IIF) (LiverIgG pnl IIF)

Analüüsi kirjeldus:

Maksahaiguste IgG paneel kaudse immunofluorestsentsi meetodil (IIF) on sõeluuring autoimmuunsete maksahaiguste seroloogiliseks diagnostikaks. Uuring võimaldab samaaegselt määrata mitmeid kliiniliselt olulisi autoantikehi (ANA, AMA, SMA, LKMA) ning hinnata neile iseloomulikke fluorestsentsmustreid erinevatel substraatidel (nt HEp‑2 rakud, roti neer, magu jm). Spetsiifiliste autoantikehade määramine aitab eristada autoimmuunseid maksahaigusi infektsioossetest, toksilistest ja muudest hepatiidi vormidest. Autoimmuunseid maksahaigusi iseloomustavad kroonilised põletikulised protsessid maksas ja sapiteedes. Need hõlmavad peamiselt kolme haigusvormi: autoimmuunne hepatiit (AIH), primaarne biliaarne kolangiit (PBC) ja primaarne skleroseeriv kolangiit (PSC).

Autoimmuunsetest maksahaigustest on AIH kõige sagedasem esinemissagedusega ligikaudu 17 juhtu 100 000 inimese kohta, järgnevad PBC ja PSC. AIH võib esineda igas vanuserühmas imikueast kõrge eani, aga sagedamini esineb seda täiskasvanud naistel. PBC esineb valdavalt naistel, kes moodustavad ligikaudu 90% haigusjuhtudest. PSC esineb peamiselt 20–40-aastastel meestel, kuid võib esineda ka lastel – eriti PSC/AIH kattuva sündroomina. Enamikul juhtudel on neid kolme haigust võimalik seroloogiliste analüüside abil usaldusväärselt eristada. Siiski võivad esineda kattuvad sündroomid, mille korral patsiendil esinevad korraga kahe autoimmuunse maksahaiguse tunnused. Autoimmuunseid maksahaigusi võib esineda ka koos teiste autoimmuunhaigustega – näiteks reumatoidartriidi, Sjögreni sündroomi ja süsteemse erütematoosse luupusega (SLE).

ANA IgG paneel (IIF)
ANCA IgG paneel (IIF)
AMA IgG
SMA IgG
LKMA IgG
IgG
IgM
ALP
GGT
ALAT
ASAT
dsDNA IgG QN
Süsteemsete sidekoehaiguste IgG paneel (immunoblot)
CCP IgG
Kalprotektiin
TSH
TPO IgG

Näidustus:

• Krooniline või seletamatu ensüümide GGT, ALP, ALAT, ASAT tõus
• Autoimmuunse maksahaiguse kahtlus koos mittespetsiifiliste sümptomitega (nt väsimus, sügelus, müalgia, artralgia)
• Autoimmuunse hepatiidi kahtlus
• Primaarse biliaarse kolangiidi või kattuva sündroomi kahtlus

Tõlgendus:

ANA IgG esinemine on iseloomulik eelkõige AIH‑ile (tüüp 1) ja PBC‑le, kuid ükski muster ega mustrite kombinatsioon ei ole patognomooniline:

• homogeenne muster on AIH korral kõige sagedasem, kuid esineda võib ka granulaarne ja tsentromeerne muster;
• nukleaarsed täpid on seotud PBC‑ga (Sp100, PML);
• tuumamembraani muster on seotud PBC‑ga (gp210, p62);
• tsütoplasmaatiline F-aktiini muster viitab autoimmuunse hepatiidi (AIH) esinemisvõimalusele ja esineb umbes 40–90% haigusjuhtudest. Muster aitab eristada AIH-d teistest kroonilistest maksahaigustest, sealhulgas maksatsirroosist ja viirushepatiidist ning võib olla abiks ka PBC diagnostikas.

AMA IgG – eriti M2-alatüübi vastased antikehad – on PBC kõige spetsiifilisem marker (esinevad umbes 90–95% juhtudest).

SMA IgG: kõrges tiitris SMA IgG on tüüpiline AIH-1 korral ja esineb kuni 70–80% patsientidest. Madalas tiitris antikehad võivad esineda ka primaarse biliaarse kolangiidi (50%), alkohoolse maksatsirroosi, kroonilise hepatiidi, sapiteede sulguse ning ligikaudu 2% näiliselt tervetest inimestest. Neid võib esineda ka infektsioosse mononukleoosi ja teiste viirusinfektsioonide korral, SLE, rinna- ja munasarjavähi ning pahaloomulise melanoomi puhul, kuigi nendel juhtudel positiivne leid diagnostilist tähtsust ei oma.

LKMA IgG on seotud AIH tüüp 2-ga. Seda esineb sagedamini lastel ja noortel, 70–80% juhtudest tüdrukutel vanuses 2–14 aastat. Lisaks võib LKMA IgG esineda harva ka C-hepatiidiga patsientidel, mistõttu tuleb tulemusi tõlgendada kliinilises kontekstis.

Ajalooliselt on autoimmuunset hepatiiti klassifitseeritud autoantikehade profiili alusel alatüüpideks AIH‑1, AIH‑2 ja AIH‑3. 2025. aasta EASL-i (European Association for the Study of the Liver) ravijuhendi kohaselt ei ole selline klassifikatsioon täiskasvanutel enam kliiniliselt põhjendatud ning autoimmuunse hepatiidi käsitlemisel soovitatakse keskenduda eeskätt haiguse kliinilistele, biokeemilistele ja histoloogilistele tunnustele. Lastel on autoantikehade profiilil siiski jätkuvalt suurem diagnostiline tähtsus, kuna LKM1- ja/või LC1-positiivne haigusvorm esineb selles vanuserühmas sagedamini.

Kirjandusallikad:

1. EUROIMMUN Medizinische Labordiagnostika AG. Autoimmune liver diseases: serological diagnostics of autoimmune hepatitis, primary biliary cholangitis and primary sclerosing cholangitis. Lübeck: EUROIMMUN; 2023.
2. EUROIMMUN Medizinische Labordiagnostika AG. Mosaic BasisProfil 1 (Liver Mosaic): instructions for use. Version C16. Lübeck: EUROIMMUN; 2024.
3. European Association for the Study of the Liver (EASL). EASL Clinical Practice Guidelines: autoimmune hepatitis. J Hepatol. 2015;63:971–1004.
4. European Association for the Study of the Liver. EASL Clinical Practice Guidelines on the management of autoimmune hepatitis. J Hepatol. 2025;83(2):453–501.
5. Conrad K, Sack U, editors. Autoantibodies in systemic autoimmune diseases: a diagnostic reference. Vol. 2. 3rd ed. Lengerich: Pabst Science Publishers; 2015.
6. Gleeson D, Bornand R, Brownlee A, Dhaliwal H, Dyson JK, Hails J, et al. British Society of Gastroenterology guidelines for diagnosis and management of autoimmune hepatitis. Gut. 2025;74:1–46.