et
ru
en
Kardiolipiinivastane IgG autoantikeha on oluline skriiningmarker antifosfolipiidsündroomi (APS) seroloogilises diagnostikas.
Kardiolipiin on üks anioonsetest fosfolipiididest, mis esineb rakus mitokondrite sisemembraanidel. Kardiolipiinivastased antikehad seonduvad nii kardiolipiini kui ka selle kofaktori β2- glükoproteiini 1-ga (β2GP1). Kardiolipiinivastased antikehad rikuvad prokoagulandi ja antikoagulantide tasakaalu ja muudavad sellega vere hüübimise protsessi- patsiendi tromboosirisk kasvab.
Kardiolipiini (ja ka β2GP1) vastased IgG antikehad on APS-i diagnostikas oluliseimad, kuid nad võivad olla ka IgM ja IgA isotüüpi.
Näidustus:
- Antifosfolipiidsündroomi diagnoosimine
- APS-i haiguskulu ja ravi jälgimine
- Tromboosiriski hindamine
Analüüsimeetod: Fluorestsents- immuunmeetod (FIA)
Referentsväärtused vt tabelist
Tõlgendus:
Antifosfolipiidsündroomi puhul peetakse diagnostiliseks ACLA IgG (või IgM) antikehade esinemist 2-s või enamas analüüsis vähemalt 12 nädalase vaheajaga.
ACLA positiivsus süsteemsete sidekoehaiguste korral vihjab arteriaalsete ja venoossete trombooside ja trombotsütopeenia eelsoodumusele. Nt. süsteemse erütematoosse luupuse korral esineb ACLA antikehi 20 – 30 % patsientidel ja viitab luupusnefriidi olemasolule ja seostub haiguse halvema prognoosiga. ACLA võib olla iseeneslike abortide ja enneaegse sünnituse põhjuseks, sõltumatult autoimmuunhaigusele viitavate sümptomite olemasolust. Kõrgelt positiivset ACLA IgG esinemist seerumis ajuinfarkti järgselt seostatakse suurema riskiga tüsistuste tekkeks.
Trombooside riski hindamiseks on soovitav lisaks ACLA IgG-le ka kardiolipiini vastaseid IgM antikehi, β2-glükoproteiin 1 vastaseid IgG ja IgM antikehi, samuti luupus- antikoagulante (P-LA) ja luupus tundlik APTT (P-PTT-LA).
β2- GP1 antikehade tase on enne trombootilisi tüsistusi suhteliselt kõrge, langeb tromboosi ajal, hiljem tõuseb taas. Tugeva tromboosi puhul võivad antikehad trombides kinni olla, mistõttu ei pruugi olla seerumis määratavad.
