Immuunglobuliin A (S-IgA)

Immuunglobuliinideks nimetatakse rühma plasmavalke (glükoproteiine), mis toimivad organismis antikehadena. Immuunglobuliinid moodustavad tervel inimesel 20 – 25% plasmavalkudest ja vereplasma (seerumi) valkude elektroforeesil liiguvad peamiselt gammaglobuliinide fraktsiooni. Antikehi sünteesitakse B-lümfotsüütide diferentseerumisel tekkivate plasmarakkude poolt vastuseks antigeenide esinemisele organismis. Antigeenideks võivad olla valke, polüsahhariide, vähem lipiide sisaldavad mikroobid, viirused, parasiidid, seened, toksiinid jt struktuurid.

Immuunglobuliinide peamiseks ülesandeks organismis on osaleda kehavõõraste antigeenide eemaldamisel organismist erinevate immuunmehhanismide abil.

Antikehade poolt vahendatud immuunvastust nimetatakse humoraalseks immuunvastuseks. Iga B-lümfotsüüt ja tema järglaskond (kloon) produtseerib täpselt samasuguseid antikehi, kuid üks antigeen stimuleerib samaaegselt ka mitut rakuklooni ja tekib normaalne humoraalne polüklonaalne immuunvastus. Kui plasmaraku kloon paljuneb kontrollimatult, produtseeritakse ainult ühte monoklonaalset immuunglobuliini, siis selle kontsentratsioon seerumis tõuseb patoloogiliselt ja põhjustab haiguseid.

Antikeha molekul koosneb kahest identsest raskest (heavy chain)ja kergest (light chain) polüpeptiidahelast ja inimorganismis eristatakse raske ahela tüübi järgi 5 immuunglobuliinide klassi ehk isotüüpi: IgG (alaklassid 1-4), IgA (alaklassid 1-2), IgM, IgE ja IgD. Eri klassi kuuluvatel antikehadel on organismis erinev funktsioon. Immuunglobuliinide madala tasemega, vähenenud sünteesiga seostatakse mitut immuunpuudulikkusega seotud haigust.

Immuunglobuliin A (IgA) on üks viiest immuunglobuliinide klassist, moodustades ca 10% immuunglobuliinide üldhulgast. Esineb kaks IgA alaklassi: IgA1 (80-90%, monomeerne ja esineb enamasti seerumis)  ja IgA2 (10- 20%, dimeerne, enamasti sekreetides). Immuunglobuliin A on seromukoossetes sekreetides tähtsaim antikeha, sisaldudes pisarates, süljes, emapiimas, bronhiaal-, gastrointestinaal- ja urogenitaaltrakti sekreetides. Jämesooles olev IgA2 tagab endotoksiinide elimineerimise. IgA aktiveerib komplementi alternatiivse raja kaudu (mitte klassikaliselt) ja takistab mikroorganismide adhesiooni limaskestadele. Seerumi IgA poolestusaeg on 6 päeva ja see ei sõltu kontsentratsioonist. IgA kontsentratsioon sünnihetkel on umbes 1%, üheaastaselt umbes 25% ja kolmeaastaselt ligi 50% täiskasvanute kontsentratsioonist. 9 aastasel lapsel on IgA kontsentratsioon tõusnud täiskasvanute referentsi alumise piirväärtuseni.

Näidustused:

• Paraproteineemiate (IgA müeloom jt) diagnostika
• Immuunpuudulikkus (selektiivne IgA puudulikkus)
• Tsöliaakia diagnostika 
• IgA nefropaatia
• Lisauuring autoimmuunhaiguste diagnostikas
• Lisauuring hüpo- ja hüpergammaglobulineemiate diagnostikas
• Lisauuring maksatsirroosi, hepatiidi diagnostikas

Analüüsimeetod: Immuunoturbidimeetria

Referentsväärtused vt tabelist, Allikas: W.Heil, V.Ehrhardt Reference Ranges for Adults and Children (Roche)

Tõlgendus:

IgA kõrged väärtused:

• IgA müeloom, Hodgkini tõbi, lümfoomid
• Maksahaigused (tsirroos, toksiline kahjustus, alkoholism)
• IgA nefropaatia
• Limaskestade kahjustused
• Autoimmuunhaigused, RA koos kõrge RF-ga, SLE, MCTD 
• Wiskott-Aldrich´i sündroom
• Kroonilised infektsioonid: infektsioosne mononukleoos, aktinomükoos, tuberkuloos 
• Gastrointestinaaltrakti tuumorid, maksakasvajad 
• Henoch Schönleini purpura • Sarkoidoos jt

IgA madalad väärtused:

• Immuunpuudulikkuse erivormid, selektiivne IgA puudulikkus, Kaasasündinud tüümuse aplaasia
• Düsgammaglobulineemiad 
• Kroonilised sinorespiratoorsed haigused 
• Proteiinikaoga kulgevad gastroenteropaatiad
• Malabsorptsioon
• Krooniline lümfotsütaarne leukeemia 
• Kaasasündinud teleangiektaasia
• Mitte- IgA müeloomid
• Mao kartsinoom
• Tsöliaakia korral esineb IgA puudulikkust 10 kuni 15 korda sagedamini kui tervetel (sagedus 1: 500-800)