et
ru
en
Naatrium on rakuvälise ruumi peamine katioon, mis osaleb vere osmolaalsuse, vee ning happe-aluse tasakaalu regulatsioonis ning neuromuskulaarses erutusjuhtes.
Naatriumi kontsentratsiooni muutused veres peegeldavad eelkõige keha vee ja naatriumi suhet, mitte naatriumi puudust või liiga organismis.
Organism saab naatriumi toiduga ja eritab seda peamiselt neerude, vähem naha kaudu.
Naatriumi reabsorptsiooni neerutorukestes reguleerivad hormoonid aldosteroon ja kortisool.
Näidustus:
Vedelikutasakaalu häirete diagnostika, kui on:
- Vedelikukaotus
- Infusioonravi juhtimine
- Haige diabeetilises koomas või prekoomas
Analüüsimeetod: Potentsiomeetria
Referentsväärtused vt tabelist
Tõlgendus:
Naatriumi kõrged väärtused:
- Vee defitsiidi tunnustega (hüpovoleemiline hüpernatreemia): neeruväline veekaotus ja/või mittepiisav vee manustamine
- Vee liia tunnustega (hüpervoleemiline hüpernatreemia): naatriumi liigne juurdevool (parenteraalne manustamine)
Naatriumi madalad väärtused viitavad tavaliselt hüpoosmolaalsusele, mille põhjal vereplasma naatriumisisalduse nihked jagunevad:
1. hüpoosmolaalne hüponatreemia:
- Naatriumi ja vee liiaga (tursed e lahjendushüponatreemia): südame-, neerupuudulikkus, nefrootiline sündroom, maksatsirroos
- Naatriumi ja vee defitsiidiga (mahu defitsiit – kudede turgori langus): diarröa, põletused, diureetiline ravi, peritoniit, pankreatiit, distaalse tuubuluse talitlushäired
2. hüperosmolaarne hüponatreemia:
- Hüperglükeemia, hüpertoonilised infusioonid (glükoosi lahus)
