Tuumavastane IgG (S-ANA IgG)

Tuumavastased IgG antikehad (antinukleaarsed antikehad) on autoantikehad, mis on suunatud raku tuuma ja tsütoplasma erinevate antigeenide vastu. ANA määramine seerumist on oluline sõeluuring süsteemsete sidekoehaiguste, autoimmuunsete hepatiitide ja ka mitmete organspetsiifiliste autoimmuunhaiguste diagnostikas. Autoantikehade tuvastamisel on oluline diagnostiline ja prognostiline väärtus ning nad võimaldavad arstil hinnata nii haiguse aktiivsust kui ka ravi efektiivsust. Negatiivne tulemus viitab autoimmuunse haiguse sh. süsteemse sidekoehaiguse puudumisele.

Näidustused:

Tuumavastaste autoantikehade esinemissagedus autoimmuunhaiguste korral on järgmine: 

• süsteemne erütematoosne luupus 95-100% 
• ravimindutseeritud luupus 100% 
• süsteemse sidekoehaiguse segavorm (MCTD, Sharp sündroom) 100%
• reumatoidartriit 20-40% • progressiivne süsteemne skleroos 85-95%
• polümüosiit ja dermatomüosiit 30-50%
• Sjögreni sündroom 70-80%
• autoimmuunne hepatiit 30-40%
• haavandiline koliit 26% 
• SSc piirdunud vorm – CREST sündroom 55%
• primaarne biliaarne tsirroos (PBC) 95-100%

Analüüsimeetod: kaudne immuunfluorestsentsmeetod (IIF)

Referentsväärtused vt tabelist

Tõlgendus:

ANA määramine IIF meetodil kasutades substraadina HEp-2 rakuliini ja roti/primaadi maksakudet jt slaide võimaldab kindlaks teha ca 40-100 erinevat autoantikeha, mis annavad visuaalsel hinnangul erinevaid fluorestsentsmustreid.  Positiivse tulemuse korral tuleb arvestada, et ka tervetel inimestel esineb alati autoimmuunseid manifestatsioone, mis alati ei arene autoimmuunhaiguseks, samuti võib autoantikeha leid eelneda haiguse kliinilisele avaldumisele 10-20 aastat (nt SLE, PBC).

Tervetel on leitud ANA positiivsust ca 5% noortest täiskasvanutest (sh 5-10% rasedatest) ja ANA esinemissagedus suureneb vanusega – üle 65 aastastel on positiivseid ANA tulemusi ca 20-30%. ANA positiivsust leitakse ka erinevate infektsioonhaiguste ägedas perioodis, kasvajate korral jm.

Kui IIF skriiningmeetodiga on saadud ANA IgG positiivne tulemus, tuleks süsteemse sidekoehaiguse diferentsiaaldiagnostikaks sihtantigeen täpsustada lisauuringutega – nt S-ENA antikehad (SS-A, SS-B, Scl-70, U1-nRNP, Sm, Jo-1, Centr) või S-ANA IgG paneeliga immuunobloti meetodil (nRNP/Sm, Sm, SS-A, Ro-52, SS-B, Scl-70, Jo-1, PM-Scl, CENP, dsDNA, nukleosoomid, histoonid, ribosomaalne p-proteiin, AMA-M2). Homogeense IIF mustri korral tuleks määrata dsDNA IgG (SLE spetsiifiline marker).

Enamlevinud süsteemsete sidekoehaiguste korral on positiivsed järgmiste antigeenide vastased antikehad ja neile vastavad allmärgitud IIF mustrid.