Sõltuvusained uriinis (U-DOA panel)

Analüüsitakse 6 narkootilise toimega aine (kokaiin, amfetamiin, opiaadid, bensodiasepiinid, barbituraadid, kannabinoidid) ja nende metaboliitide esinemist uriinis.

Sõltuvusaineid tarvitatakse mõnuainetena narkootilise joobe saamiseks, psühhostimulaatoritena suutlikkuse tõstmiseks ja ärkvel püsimiseks. Närvisüsteemi ergutava toimega on kokaiin ja amfetamiinid, eufooriat tekitavad opiaadid, pärssiva toimega on bensodiasepiinid, barbituraadid ja kannabinoidid. Narkootilised ained on kasutusel ka meditsiinilistel eesmärkidel ravimitena (rahustid, uinutid, epilepsiavastased ravimid, anesteetikumid jt). Sõltuvusainete regulaarne tarvitamine võib põhjustada mitmesuguseid probleeme füüsilistest vaimse tervise ja sotsiaalsete probleemideni. Enamus sõltuvusainetest on keelatud kasutamiseks seaduse alusel.

Tervise Arengu Instituudi andmetel suureneb Eestis aasta-aastalt narkootikumide üledoosist põhjustatud surmajuhtude arv. Näiteks 2020. aastal oli surmajuhte 31, 2021. aastal 39 ning 2022. aastal on toksikoloogilistele analüüsidele tuginedes surmajuhte kokku 79. Üledooside surmade põhjuseks on ka mitme narkootilise ja psühhotroopse aine koostarbimine.

• Analüüs on esmane skriinigmeetod narkootilise aine tuvastamiseks uriinis meditsiinilistel näidustustel.
• Tulemust ei saa kasutada juriidilistel eesmärkidel narkootilise aine kuritarvitamise tuvastamiseks. Sellistel juhtumite korral teostatakse analüüse Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis, kus kasutatakse spetsiifilisemaid analüüsi-meetodeid nagu gaaskromatograafia/ mass-spektromeetria (GC/MS).
• Analüüsid on tellitavad ka üksikanalüüsina

Kokaiin uriinis (U-Coc)

Kokaiin on Lõuna-Ameerika kokapõõsa (Erythroxylum coca) lehtedest eraldatav alkaloid. Terapeutilisel eesmärgil kasutatakse kokaiin hüdrokloriidi lokaalanesteesias, kuid tugeva kesknärvisüsteemi ergutava toime tõttu on see kasutusel ka mõnuainena. 2022. aastal Eestis narkootikumide üledoosist põhjustatud surmajuhtudest oli 15% seotud kokaiini tarvitamisega (TAI andmed 2022).

Mõnuainena manustatakse kokaiini pulbrina intranasaalselt inhaleerimise teel, kokaiinhüdrokloriidi süstelahusena ja vesilahusena, mis imendub limaskestade kaudu, crack- preparaati suitsetamise teel, kokapastana (nt kokaiini ja heroiini segu) jt.

Kokaiin kuulub kesknärvisüsteemi ergutava toimega narkootikumide hulka (nn stimulandid). Loob tarbides suurenenud energia ja eufoorilise heaolutunde, tekitades väga suurt psüühilist ja füüsilist sõltuvust.

Kokaiin stimuleerib ajus dopamiini toimet ja ergutab sümpaatilist närvisüsteemi, mistõttu tekib tahhükardia, vasokonstriktsioon, tõuseb vererõhk, laienevad pupillid, kiireneb sooleperistaltika, tõuseb kehatemperatuur, tekivad värinaid, higistamine. Kokaiin vähendab söögiisu. Tekkida võivad hallutsinatsioonid, paranoilised mõtted ja inimese käitumine võib muutuda agressiivseks, ohtlikuks teistele. Üledoosi korral võivad tekkida krambid, deliirium, südame rütmihäired, äge kardiaalne puudulikkus ja äkksurm. Kokaiin läbib ka platsentaarbarjääri ja imendub rinnapiima.

Kokaiin metaboliseeritakse maksas, peamine metaboliit on bensoüülekogniin. Kokaiini poolestusaeg plasmas on 0,5-1,5 tundi, bensoüülekogniinil 4-7 h. Narkojoove saabub pärast manustamist kiiresti ja kestab umbes tunni, crack´i suitsetamisel ca 20 minutit.

Kokaiini metaboliidid erituvad uriiniga. Skriininguga immuunmeetodil määratakse peamist kokaiini metaboliiti bensoüülekogniini, avastamispiir uriinis 300 ng/mL. Bensoüülekogniin on ühekordsel tarvitamisel määratav uriinis kuni 1-3 päeva pärast viimase doosi manustamist, eelneval pideval tarbimisel 10 kuni 22 päeva, mille põhjuseks on ladestumine kudedes.

Tavaline tarvitatav annus on 100-200 mg. Letaalse toimega minimaalne annus on 1,2 g, kuid manustatuna limaskestadele võib olla surmav juba 30 mg. Sõltlased võivad taluda kuni 5 g päevas.

Amfetamiin uriinis (U-Amp)

Amfetamiinid on keemiliselt sünteetilised sümpatomimeetilised amiinid (fenetüülamiinid), mis stimuleerivad ajus dopamiini ja adrenaliini toimet, olles kesknärvisüsteemi tugevad stimulandid. Sõltuvusainena kasutatakse amfetamiini (spiid, amff jt) ja selle derivaate – kristalset metamfetamiini (ice), 3,4- metüülenedioksümetamfetamiini (MDMA ehk “ecstasy”), 3,4- metüülenedioksüetüülamfetamiini (MDEA ehk “eve”), 3,4- metüülenedioksüamfetamiini (MDA) jt. MDMA-l, MDA-l on lisaks närvisüsteemi stimulatoorsele toimele ka tugev suhtlemis- ja empaatiavõimet suurendav empatogeenne toime (nn empatogeenid).

Immuunmeetodil määratakse amfetamiini, metamfetamiini, MDMA, MDA.

Amfetamiine kasutatakse energia ja meeleolu tõstmiseks ning heaolutunde saamiseks, neid tarvitatakse suu kaudu, tõmmatakse ninna, suitsetatakse või süstitakse. Manustamisviisist lähtuvalt algab mõju umbes 20 minuti pärast ja kestab mitu tundi. Poolestusaeg peale ühekordset manustamist on 4-24 h ja sõltub uriini pH-st. Aluselise uriini korral vähendab eliminatsiooni. Uriinis on amfetamiinid määratavad 3 h peale tarvitamist ja sisaldus püsib uriinis määratavas kontsentratsioonis (> 500 ng/mL) kuni 48 h pärast ühekordset manustamist. 2022. aastal narkootikumide üledoosist põhjustatud surmadest Eestis oli 29% seotud amfetamiini tarvitamisega (TAI andmed 2022).

Amfetamiini/metamfetamiini mõjul tekib eufooria, erutus, suurenenud energia ja võimekuse tunne. Organismis ahenevad perifeersed veresooned, tõuseb vererõhk, tekib tahhükardia, ülekuumenemine (adrenaliini toime), bronhodilatatsioon, rahutus, väheneb söögiisu, unetus. Mürgistuse korral võivad esineda südame rütmihäired, laktatsidoos, rabdomüolüüs, äge maksa- ja neerupuudulikkus, dissemineeritud intravaskulaarne koagulatsioon, aju hemorraagia, kooma. Võimalik on teadvuse ähmastumine, paanikahoogude teke, paranoia. Kui amfetamiini võtta korduvalt mitme päeva vältel, võib areneda amfetamiinipsühhoos, mis sarnaneb paranoilise skisofreenia hoole. On täheldatud agressiivset käitumist enda või teiste suhtes. Looteeas ecstasyle eksponeeritud imikutel on leitud kaasasündinud defekte oluliselt sagedamini kui mitte-eksponeeritutel, neist kõige enam südame-veresoonkonna anomaaliaid ja lihas-skeleti anomaaliaid.

Immuunmeetod võib anda valepositiivsust teiste sümpatomimeetiliste ainetega, nt efedriin, pseudoefedriin ning ravimitest kloorpromasiin, prometasiin, malaariavastane ravim klorokviin jt.

Opiaadid uriinis (U-Mop)

Opiaatide hulka kuuluvad unimagunast (Papaver Somniferum) saadava piimmahla oopiumi derivaadid ja sünteetilised ühendid. Oopium sisaldab kuni 40 erinevat nii narkootilist kui ka mittenarkootilist alkaloidi, millest tähtsamad narkootilised alkaloidid on morfiin, kodeiin ja tebaiin. Oopium sisaldab morfiini ca 4-21% ja vähesel määral kodeiini.

Opiaadid on eufooriat tekitava toimega narkootilised ained.

Kesknärvisüsteemi opioidiretseptoritega seonduvate sarnase toimega ainete üldnimetusena kasutatakse samuti terminit opioidid. Need võivad olla looduslikud (morfiin), poolsünteetilised (valmistatud loodusliku opioidi molekuli ehitust muutes, nt heroiin), sünteetilised (toimelt sarnased morfiiniga, kuid erinevad molekuli ehituse poolest, nt metadoon, fentanüül, tramadool, oksükodoon jt), organismi enda poolt toodetud morfiinisarnased ühendid, nn endogeensed opioidid (endorfiinid).

Opiaadid on tugevatoimelised valuvaigistid, neil on sedatiivne, ortostaatilist hüpotensiooni, eufooriat tekitav toime, mõned ravimpreparaadid omavad köha pärssivat ja kõhulahtisuse vastast toimet.

Opiaate võidakse süstida (lihasesiseselt, veenisiseselt – heroiin), suitsetada (heroiin, oopium), manustada suukaudselt, keelealuselt või rektaalse suposiidina. Heroiin imendub süstimisel kohe, mõju saabub kiiresti ning see võib viia üleannustamiseni, eriti kui seda kombineeritakse muude ainete, nt alkoholi või bensodiasepiinidega. Heroiin metaboliseerub organismis morfiiniks.

Opiaatide üledoseerimise korral tekib eufooria, tundlikkuse häired, mioos, iiveldus ja oksendamine, hingamise pärssumine ja lämbumine (heroiin), kardiopulmonaarne puudulikkus ja kooma. Opiaatide antidoot on naloksoon.

Morfiini poolväärtusaeg plasmas on 1,3-6,7 h, uriinis on määratav 1-3 päeva. Heroiini poolväärtusaeg plasmas on 0,1-0,25 h, uriinis on määratav <1 päeva. Kodeiin on määratav uriinis 2 päeva jooksul.

Bensodiasepiinid uriinis (U-BZD)

Bensodiasepiinid on kesknärvisüsteemi pärssivate ainete rühm (depressandid), mis olles GABA-A retseptori modulaatorid, tugevdavad pidurdusmediaatori gamma-aminovõihappe (GABA) toimet. Pidurdub närvirakkude aktiivsus ja mõju ajule on sedatiivne. Bensodiasepiine kasutatakse ravimitena – anksiolüütikumid, trankvilisaatorid, unerohud, epilepsiavastased ravimid ja tsentraalsed lihasrelaksandid.

Erinevatel bensodiasepiinidel on erinev metaboliseerumise kiirus ja poolväärtusaeg, mistõttu nad erinevad üksteisest toime saabumise kiiruse, toime kestuse ja tugevuse poolest. Lühitoimeliste ravimite poolväärtusaeg on alla 24 h, nt alprasolaam, lorasepaam, bromasepaam, midasolaam, zopikloon; keskmise toimeajaga ühendite, nagu nitrasepaam, poolestusajad on pikemad kui 24 h ja pika toimeajaga ühendite, nagu diasepaam, poolestusajad on pikemad kui 48 h.

Bensodiasepiinide kasutamisega võib kaasneda psüühiline ja füüsiline sõltuvus, mille teke on seda tõenäolisem, mida suurem on annus ja mida kestvam on ravi. Aja jooksul organism harjub annusega ja sedatiivse toime saamiseks on vaja suuremaid annuseid.

Sõltuvuse riski suurendab samaaegne sõltuvus alkoholist või teistest narkootilistest ainetest. Alkoholi ja bensodiasepiinide kombineeritud kasutamine suurendab surmaga lõppeva üleannustamise ohtu, kuna mõlemad toimivad GABA retseptoritele ja võivad pärssida hingamist. Bensodiasepiinide ja opiaatide samaaegne kasutamine on uimastitega seotud surmajuhtumite peamine riskitegur.

Bensodiasepiinide sagedasemad kõrvaltoimed on väsimus ja unisus, reaktsioonivõime alanemine, ärevus, rahutus, agressiivsus, koordinatsioni ja mäluhäired.

Bensodiasepiinide üledoseeringule on iseloomulikud somnolentsus, segasus, ataksia, düsartria ja lihasnõrkus, väga suurte dooside puhul hüpotensioon, hingamise pärssimine ja kooma.

Ajaline püsivus uriinis on erinevatel bensodiasepiinidel erinev, nt diasepaamil 1-7 p.

Barbituraadid uriinis (U-Bar)

Barbituraadid on sünteetilised barbituurhappe derivaadid, mis olles GABA-A retseptori modulaatorid, tugevdavad pidurdusmediaatori gamma-aminovõihappe (GABA) toimet. Toime närvisüsteemile on pärssiv, nad on kesknärvisüsteemi depressandid.

Meditsiinis on kasutusel krambivastaste ravimitena, kuid rahustitena ja uinutitena barbituraate enam ei kasutata, kuna omavad palju kahjulikke kõrvaltoimeid ja on sõltuvust tekitavad.

Enimkasutatud barbituraat on fenobarbitaal, mida meditsiinis kasutatakse epilepsiavastase ravimina, millel on krambivastane, uinutav ja rahustav toime. Fenobarbitaali kasutatakse vastsündinu võõrutussümptomite ärahoidmiseks ema sõltuvusainete kasutamise korral. Veterinaarmeditsiinis kasutatakse barbituraate anesteetikumina ja eutanaasia eesmärgil.

Barbituraadid põhjustavad sõltuvust juba mõnenädalase tarvitamise järel.

Barbituraatide tarbimisel võivad tekkida nahakahjustused, nahk võib muutuda tundlikuks päikesevalguse suhtes. Üledoosi korral tekivad koordinatsiooni- ja mäluhäireid, ärrituvus, hingamise pärssumine. Mürgistuse tunnuseks on hüpotermia, hüpotensioon, südameseiskumine, oksendamine, deliirium, krambid, kooma. Erineva toimeajaga barbituraadid on uriinis määratavad erineva ajaperioodi vältel pärast manustamist. Lühi- ja keskmise toimeajaga barbituraadid on määratavad uriinis ca 1-4 päeva, pikatoimelised (fenobarbitaal) mitmed nädalad peale kroonilist tarbimist.

Kannabinoidid uriinis (U-THC)

Kanep on maailmas ja ka Eestis kõige sagedamini tarvitatav narkootiline aine. Kannabinoidid on kanepitaimes, harilikus kanepis (Cannabis sativa L.) sisalduvad narkootilised ained, mille peamiseks toimeaineks on delta-9-tetrahüdrokannabinool ehk THC. THC mõjub kesknärvisüsteemile nii stimuleerivalt kui ka pärssivalt, kanepitooteid tarvitades muutub inimese maalimataju ja käitumine (nn mitme uimasti toimega ained). Tekitab sõltuvust, annuste suurendamisel ilmnevad vaimse kui ka füüsilise tervise probleemid. THC tarvitatakse erinevates vormides: suitsetatuna ürtidena (marihuaana), vaik (hašiš), kanepiõlina.

THC tarvitamise järgselt tekib lõõgastus, eufooria, heaolutunne, aeglustub seedekulgla talitlus, suureneb söögiisu, aga võib tekkida tahhükardia, hüpotermia, halveneda mälu, koordinatsiooni- ja reaktsioonivõime, tekkida hallutsinatsioonid jm. Kanepit on võimalik küll üleannustada ja saada mürgistust, kuid tõenäosus surra üksnes kanepimürgistuse tõttu on väga väike. Kombineerimine muude uimastitega võib aga viia üleannustamise ja surmani.

Marihuaana sissehingamisel saabub toime minutitega, plasma maksimaalne kontsentratsioon tekib ca 15 minutiga ning toime võib kesta 2–4 h. Organismis toimub intensiivne THC metabolism, uriinis määratakse THC metaboliite, vähem kui 1% eritub muutumatuna uriiniga. Kuna THC on rasvlahustuv, eritub see pika aja jooksul. Ühekordse tarvitamise järgselt on THC metaboliidid uriinis määratavad viie päeva jooksul, pikaajalise ja pideva tarvitamise järgselt ca 46 päeva, sest ladestub rasvkoesse.