Immuunglobuliin A (IgA)

Analüüsi kirjeldus:

Immuunglobuliinideks nimetatakse rühma plasmavalke (glükoproteiine), mis toimivad organismis antikehadena. Immuunglobuliinid moodustavad tervel inimesel 20–25% vereplasma valkudest ning vereplasma või seerumi valkude elektroforeesil liiguvad peamiselt gammaglobuliinide fraktsiooni. Antikehi sünteesivad B-lümfotsüütide diferentseerumisel tekkivad plasmarakud vastusena organismis esinevatele antigeenidele. Antigeenideks võivad muu hulgas olla valke, polüsahhariide ja harvemini lipiide sisaldavad mikroobid, viirused, parasiidid, seened ja toksiinid.

Immuunglobuliinide peamine ülesanne on osaleda kehavõõraste antigeenide eemaldamisel organismist erinevate immuunmehhanismide abil.

Antikehade vahendatud immuunvastust nimetatakse humoraalseks immuunvastuseks. Iga B-lümfotsüüt ja selle järglaskond (kloon) toodavad ühesuguseid antikehi, kuid üks antigeen võib samal ajal stimuleerida mitut rakuklooni, mille tulemusel tekib normaalne humoraalne polüklonaalne immuunvastus. Kui plasmarakkude kloon paljuneb kontrollimatult, toodetakse ainult ühte monoklonaalset immuunglobuliini ning selle kontsentratsioon seerumis tõuseb patoloogiliselt, põhjustades haigusi.

Antikeha molekul koosneb kahest identsest raskest (heavy chain) ja kergest (light chain) polüpeptiidahelast. Inimorganismis eristatakse raske ahela tüübi järgi viit immuunglobuliinide klassi ehk isotüüpi: IgG (alaklassid 1–4), IgA (alaklassid 1–2), IgM, IgE ja IgD. Eri klassi kuuluvatel antikehadel on organismis täita erinevad funktsioonid. Immuunglobuliinide madalat taset ja vähenenud sünteesi seostatakse mitme immuunpuudulikkusega seotud haigusega.

Immuunglobuliin A (IgA) on üks viiest immuunglobuliinide klassist, moodustades umbes 10% immuunglobuliinide üldhulgast. Esineb kaks IgA alaklassi: IgA1 (80–90%, monomeerne, esineb enamasti seerumis) ja IgA2 (10–20%, dimeerne, enamasti sekreetides). Immuunglobuliin A on seromukoossetes sekreetides peamine antikeha. Seda leidub pisarates, süljes, emapiimas, bronhiaal-, gastrointestinaal- ja urogenitaaltrakti sekreetides. Jämesooles leiduv IgA2 tagab endotoksiinide eemaldamise. IgA aktiveerib komplemendisüsteemi alternatiivse (mitte klassikalise) raja kaudu ja takistab mikroorganismide adhesiooni limaskestadele. Seerumi IgA poolestusaeg on 6 päeva ega sõltu kontsentratsioonist. IgA kontsentratsioon on sünnihetkel umbes 1%, 1-aastaselt umbes 25% ja 3-aastaselt ligi 50% täiskasvanute kontsentratsioonist. 9-aastasel lapsel on IgA kontsentratsioon tõusnud täiskasvanute referentsvahemiku alumise piirini.

IgG
IgM
tTg IgA
Valkude fraktsioonid

Näidustused:

• Paraproteineemiate (IgA-müeloom jt) diagnostika
• Immuunpuudulikkus (selektiivne IgA-puudulikkus)
• Tsöliaakia diagnostika koos tTg IgA analüüsiga
• IgA-nefropaatia
• Lisauuring autoimmuunhaiguste diagnostikas
• Lisauuring hüpo- ja hüpergammaglobulineemiate diagnostikas
• Lisauuring maksatsirroosi ja hepatiidi diagnostikas

Tõlgendus:

IgA kõrged väärtused:

• IgA-müeloom, Hodgkini tõbi, lümfoomid
• Maksahaigused (tsirroos, toksiline kahjustus, alkoholism)
• IgA-nefropaatia
• Limaskestade kahjustused
• Autoimmuunhaigused, sealhulgas RA koos kõrge RF-ga, SLE ja MCTD
• Wiskott-Aldrichi sündroom
• Kroonilised infektsioonid, sealhulgas infektsioosne mononukleoos, aktinomükoos ja tuberkuloos
• Gastrointestinaaltrakti tuumorid, maksakasvajad
• Henoch-Schönleini purpur
• Sarkoidoos

IgA madalad väärtused:

• Immuunpuudulikkuse erivormid, selektiivne IgA-puudulikkus, kaasasündinud tüümuse aplaasia
• Düsgammaglobulineemiad
• Kroonilised sinorespiratoorsed haigused
• Proteiinikaoga kulgevad gastroenteropaatiad
• Malabsorptsioon
• Krooniline lümfotsütaarne leukeemia
• Kaasasündinud teleangiektaasia
• Mitte-IgA-müeloomid
• Mao kartsinoom
• Tsöliaakia korral esineb IgA-puudulikkust 10–15 korda sagedamini kui tervetel inimestel.

IgA tase veres on alanenud kaasasündinud IgA-puudulikkuse korral, mis on sagedaseim immuunpuudulikkuse vorm (esinemissagedus 1:500–800). IgA-puudulikkuse korral ei pruugi esineda olulisi kaebusi. Samas võivad mõned inimesed põdeda sagedamini seedetrakti ja hingamisteede põletikke, autoimmuunseid ja allergilisi haigusi. Näiteks esineb tsöliaakiat põdevate patsientide seas IgA-puudulikkust 10–15 korda sagedamini kui normaalse IgA-tasemega inimestel.

Kirjandusallikad:

1. Uibo R, Kisand K, Peterson P, Reimand K. Immunoloogia õpik kõrgkoolidele. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus; 2015.
2. Rifai N, Horvath AR. Tietz textbook of clinical chemistry and molecular diagnostics. 6th ed. St. Louis: Elsevier; 2018. ISBN: 978-0-323-35921-4.