Puukentsefaliidi viiruse IgG, IgM (S-TBEV IgG, S-TBEV IgM)

Puukentsefaliidi viirus (TBEV – Tick-Borne Encephalitis Virus) on üheahelaline RNA viirus, mis kuulub flaviviiruste perekonda. Puukentsefaliidi viiruseid on kolm alatüüpi: Lääne, Siberi ja Kaug-Ida alatüüp. Baltimaades on leitud kõiki kolme alatüüpi. Viiruse looduslikuks peremeheks on nii mets- kui koduloomad, inimene on juhuslik vaheperemees. Viirus levib puugihammustusega. Nakatuda võib ka juues pastöriseerimata piima. Esmalt kantakse viirus vere või lümfi kaudu regionaalsetesse lümfisõlmedesse, maksa, põrna, luuüdisse ning peale viiruse replikatsiooni uuesti verre. Viirus võib kanduda kesknärvisüsteemi. Haiguse peiteperiood on 1 – 2 nädalat.

Haigus kulgeb kahe lainena:

  • 1 – 2 nädalat peale puugihammustust tekib palavik ja „gripisümptomid”, mis kestavad 2 – 4 päeva.
  • Umbes 8 päeva pärast järgneb 20 – 30%-l nakatunutest teine palavikufaas, millega kaasneb kesknärvisüsteemi haaratus: meningiit, entsefaliit, meningoentsefaliit ja/või meningoentsefaloradikuloneuriit.

Lastel on haiguse kulg tavaliselt kergem kui täiskasvanutel. Haiguse läbipõdemine annab eluaegse immuunsuse.

TBEV vastaste IgM ja IgG antikehade analüüs võib anda ristreaktsioone teiste flaviviiruse vastaste antikehadega.

Näidustus: Puugihammustuse järgne haigestumine

Uuritav materjal: Seerum

Analüüsimeetod: ELISA

Referentsväärtused vt tabelist

Tõlgendus:

  • IgM antikehad on määratavad 7 – 10 päeva peale nakatumist, nende olemasolu viitab TBE viiruse ägedale infektsioonile.
  • IgG antikehad hakkavad tekkima 1 – 2 nädalat peale kokkupuudet TBE viirusega. IgG antikehade olemasolu viitab läbipõetud haigusele või tõhusale vaktsineerimisele.