Infektsioosset mononukleoosi seostatakse 90%-l juhtudest herpesviiruste sugukonda kuuluva Epstein-Barr viirusega. Inimene on ainus teadaolev EBV reservuaar. Viirus levib enamasti süljega, nakatab ninaneelu epiteelirakke ja levib organismis B-lümfotsüütidega. Väikelastel kulgeb infektsioon tavaliselt asüptomaatiliselt või kergete haigusnähtudega, teismelistel ja noorukitel palaviku, tonsilliidi ja suurenenud lümfisõlmedega ning täiskasvanutel kroonilise kurnatussündroomina. Veres esineb lümfotsütoos atüüpiliste lümfotsüütidega. Sageli kaasneb kõhuvalu, hepato-splenomegaalia ja lööve. Inkubatsiooniperiood on 4 – 6 nädalat, sümptomid kestavad tavaliselt 1 – 2 nädalat. EBV jääb persisteeruma B-lümfotsüütidesse ja umbes 6%-l inimestest võib nakkus reaktiveeruda.
Näidustus: Kahtlus infektsioossele mononukleoosile
Uuritav materjal: Seerum
Analüüsimeetod: Immuunokromatograafia
Referentsväärtused vt tabelist
Tõlgendus:
EBV-tekkese infektsioosse mononukleoosi diagnoosimiseks ja serostaatuse määramiseks on immuunkompetentsel patsiendil optimaalne määrata kolme spetsiifilist Epstein-Barr viiruse vastast antikeha:
- VCA-IgM (viiruse kapsiidi antigeeni vastane IgM) ilmub tavaliselt verre esimesel haigusnädalal ja on määratav kuni 3 kuud
- VCA-IgG (viiruse kapsiidi antigeeni vastane IgG) ilmub tavaliselt verre esimesel nädalal pärast sümptomite teket ja võib püsida kogu elu
- NA-IgG (viiruse tuuma antigeeni vastane IgG) viitab paranemisele ja püsib kogu elu
Kõikidel patsientidel ei pruugi esmasel nakatumisel VCA-IgM tekkida ning VCA-IgM ja VCA-IgG võivad ilmuda ka samaaegselt.
Infektsiooni staadium
|
VCA-IgM
|
VCA-IgG
|
NA-IgG
|
Kommentaar
|
Puudub kokkupuude viirusega
|
–
|
–
|
–
|
|
Varane primaarne infektsioon
|
+
|
–
|
–
|
VCA-IgG pole veel tekkinud
|
Primaarne infektsioon
|
+
|
+
|
–
|
|
Läbipõetud infektsioon
|
–
|
+
|
–
|
NA-IgG pole veel tekkinud
|
Reaktivatsioon
|
+
|
+
|
+
|
|
Läbipõetud infektsioon
|
–
|
+
|
+
|