et
ru
en
Chlamydia trachomatis on obligatoorne rakusisene parasiit, mis on täiskasvanute seas üks sagedasem sugulisel teel ülekanduv bakteriaalse infektsiooni tekitaja. Meestel võib põhjustada uretriiti, prostatiiti, proktiiti, konjunktiviiti, epididümiiti või Reiteri sündroomi. Naistel põhjustab endotservitsiiti, uretriiti, proktiiti, konjunktiviiti. Infektsioon võib astsendeeruda, põhjustades endometriiti, väikevaagna põletikku, salpingiiti, periapenditsiiti, perihepatiiti, peritoniiti, võib olla ektoopilise raseduse, iseenesliku abordi ja viljatuse tekkepõhjuseks. Vastsündinu nakatub sünnitusteede läbimisel. Vastsündinutel võib C. trachomatis põhjustada konjunktiviiti, kopsupõletikku, keskkõrvapõletikku, riniiti, nasofarüngiiti, vulvovaginiiti, proktiiti, gastroenteriiti.
C. trachomatis serovarid L1, L2 ja L3 (C. trachomatis LGV) tekitavad suguliselt teel levivat haigust – veneeriline lümfogranuloom (lymphogranuloma venereum ehk LGV). LGV on enim levinud arengumaades, kuid viimasel ajal on kirjeldatud haiguspuhanguid ka Euroopas ja eelkõige homoseksuaalste meeste hulgas. LGV on haigus, millel eristatakse primaarset, sekundaarset ja tertsiaarset faasi. Ravimata jätmisel võib muutuda süsteemseks haiguseks. Enamikel juhtudel võib primaarne faas jääda märkamatuks, kuna tüüpiliselt on tegemist mittevaluliku papulaga genitaalpiirkonnal, mis harva võib ka haavanduda. Sekundaarse faasi puhul tekivad suuremad põletikulised protsessid, mis kaasavad ka lümfisõlmi – väljendub kubeme adenopaatiana. Lümfisõlmed muutuvad põletikulisteks ja võivad tekkida suured haavandid. Riskigruppi kuuluvad peamiselt homoseksuaalsed mehed ja anaalvahekordi praktiseerivad heteroseksuaalsed paarid. C. trachomatis`e serovarid L1, L2 ja L3 tekitavad lisaks genitaalhaavanditele ka proktiiti.
Ligi kolmandik klamüdioosi juhtudest on asüpmtomaatilised. Nakatumine on suurenenud 20-30-aastaste naiste ja meeste hulgas, mistõttu on oluline testida seksuaalselt aktiivses eas noori regulaarselt (vähemalt korra aastas). Suurenenud tähelepanu tuleks pöörata uuele partnerlussuhtele, juhusuhetega patsientidele ja riskikäitumisega inimestele (MSM).
NB! Laboratoorse diagnoosi tundlikkuse tõstmiseks soovitatakse võtta korraga mitu proovi mitmest eraldi lokalisatsioonist (vajadusel ka ekstragenitaalsetest piirkondadest). C. trachomatis (sh LGV) laboratoorset diagnostikat on soovitatav siduda teiste genitaaltrakti patogeenidega, nagu M. genitalium , N. gonorrhoeae ja T. vaginalis, kuna tihti võib olla tegemist segainfektsiooniga. Oluline on kontrollida ka kõiki seksuaalpartnereid.
Ravijärgne kontroll ei ole tingimata vajalik, vajaduse tekkides teostada see mitte varem kui 3-4 nädalat pärast ravi lõppu.
Rohkem infot klamüdioosi kohta leiate Seksuaalsel Teel Levivate Infektsioonide Eesti Ühingu ravijuhisest.
Näidustus: Urogenitaalinfektsioonid, konjunktiviit, artriit, proktiit
Uuritavad materjalid: Emakakaelakanalikaabe, esmasjoa uriin, kurgukaabe, rektaalkaabe, sperma, ureetrakaabe, tupekaabe, täpsustamata kehavedelik
Analüüsimeetod: Real-time PCR (reaalaja polümeraasi ahelreaktsioon)
Referentsväärtused vt tabelist
Tõlgendus:
- Positiivne tulemus kinnitab infektsiooni.
- Negatiivne tulemus ei välista infektsiooni, vaid näitab antud proovimaterjalis C. trachomatis (sh LGV) puudumist või on tema kogus proovimaterjalis allpool meetodi määramispiiri. Oluline on proovimaterjali korrektne võtmine.
