Lihtherpeseviiruse 1. ja 2. tüübi IgG, IgM (S-HSV1,2 IgM, S-HSV1 IgG, S-HSV2 IgG)

Lihtherpeseviirus (Herpes simplex) on inimestel väga laialt levinud infektsioonitekitaja. Esmane HSV-1 nakatumine toimub tavaliselt varases lapseeas (6-18 kuud).

HSV-2 põhjustab tavaliselt minimaalselt sümptomeid ning kulgeb enamasti ilma äratuntavate sümptomiteta. Riskirühmadeks HSV infektsiooni suhtes on lapsed, omandatud T-rakulise defitsiidiga ning immuunsupresseeritud isikud.

HSV-2 võib põhjustada potentsiaalselt eluohtlikke infektsioone vastsündinul. HSV-2 infektsioon võib mängida rolli HIV nakkuse ülekandumisel. Herpes võib suurendada vastuvõtlikkust HIV suhtes.

Vt ka Lihtherpeseviiruse 1. ja 2. tüübi DNA (HSV1,2 DNA)

Näidustus:

Kahtlus HSV infektsioonile olukorras, kus haiguskoldest ei ole materjali võtmine PCR analüüsiks võimalik – st villid või haavand on juba paranenud.

Uuritav materjal: Seerum

Analüüsimeetod: ELISA

Referentsväärtused vt tabelist

Tõlgendus:

• Positiivne IgM viitab ägedale või hiljuti läbipõetud infektsioonile.
• Positiivne IgG viitab varem läbipõetud infektsioonile.
• Negatiivne – proov ei sisalda HSV vastaseid antikehi või ei esine neid määratavas koguses.
• Piirväärtus – soovitav korrata analüüsi 2-4 nädala pärast uuest proovist. Kui tulemus samuti ”piirväärtus“, tuleks see lugeda negatiivseks.

Infektsiooni ei tohiks diagnoosida üksiku positiivse analüüsitulemuse alusel, vaid arvestada tuleks ka anamneesi ja kliinilisi sümptomeid.

Immuunpuudulikkusega isikutel ja vastsündinutel on antikehade määramine piiratud väärtusega.