B-hepatiidi diagnostika

 

B-hepatiidi viirus on DNA viirus, mis kuulub Hepadnaviiruste sugukonda. Nakatumine toimub kokkupuutel verega, seksuaalsel teel ja sünnituse käigus emalt vastsündinule. Inkubatsiooniperiood on 4 nädalast kuni 6 (isegi 9) kuuni. Isegi minimaalne kogus verd (<1µl) võib sisaldada nakatumiseks piisaval hulgal viirust.

 

Kliiniline pilt oleneb patsiendi vanusest ja immuunstaatusest. 2/3 täiskasvanuist põeb nakkust sümptomiteta või gripisarnase haigusena, 1/3 selgesti väljendunud ikterusega. Kui haigus kulgeb kliiniliste sümptomiteta, siis inimene pole teadlik nakkuse olemasolust, kuid samas on ta nakkusohtlik teistele.

 

Äge B-hepatiit paraneb 90%-l patsientidel 6 kuu jooksul, <10%-l kujuneb krooniline hepatiit (st viirus sisaldub veres ka 6 kuud pärast nakatumist) ja <1%-l kujuneb fulminantne hepatiit maksapuudulikkusega. Maksastsirroos tekib <1%-l kõikidest nakatunud patsientidest. Maksatsirroos võib viia hepatotsellulaarse kartsinoomi tekkeni (eriti kui kaasub alkoholi liigtarvitamine ja/või krooniline C hepatiit). Mõni päev peale nakatumist muutub veres määratavaks HBV DNA. Umbes 6. nädalast on veres määratavad HBe Ag ja HBs Ag. 8. – 9. nädalal ilmuvad verre HBc Ab ja HBc IgM. Tsütolüüs koos hepatiidi nähtudega ilmneb alles 14. nädalal. Kõige esimesena viitab paranemisele HBe Ag kadumine ja HBe Ab ilmumine verre (serokonversioon). Seejärel muutuvad mõne nädala pärast negatiivseteks HBs Ag, HBV DNA ja taanduvad hepatiidinähud. HBs Ag kadumise ja HBs Ab ilmumise vahele jääb 4 nädalane nn aknaperiood. Sellel ajal on veel määratavad HBc Ab ja HBc IgM. Pikemaks ajaks jäävad läbipõetud ägedat hepatiiti märgistama veres HBc Ab, HBs Ab ja HBe Ab. Kroonilise hepatiidi korral jäävad veres püsima HBV DNA, HBe Ag, HBs Ag, ei teki HBe Ab ega HBs Ab. Samuti võib esineda transaminaaside aktiivsuse suurenemist veres. Nagu ägeda hepatiidi korralgi kaob 6 kuu möödudes HBc IgM ja jääb määratavaks HBc Ab. HBe Ag on mõtet määrata vaid siis, kui HBs Ag on positiivne. HBe Ag näitab viiruse intensiivset replikatsiooni ja seda, et patsient on väga nakkusohtlik. Ägeda hepatiidi korral on HBe Ag kadumine hea prognostiline marker ja kroonilise hepatiidi ravi korral viitab see ravi püsiefekti saavutamisele. Negatiivne HBe Ag ei välista aga HBV DNA vireemiat (precore mutatsioon).