Lihtherpeseviiruse 1. ja 2. tüübi DNA (HSV1,2 DNA)

Herpes simplex viirus kuulub Herpesviiruste sugukonda ja on DNA viirus, mille kaks serovarianti HSV1 ja HSV2 võivad põhjustada suu, näo, neelupiirkonna, suguelundite infektsioone. Nakatumine toimub otsesel kontaktil inimestelt, kes aktiivselt eritavad viirust. Omandatud infektsioon on eluaegne, esmane ja korduvad haiguse episoodid on tavaliselt iselimiteeruvad, latentne infektsioon püsib dorsaalsetes närviganglionites. Genitaalherpest tekitab 70 – 90%-l juhtudest HSV2, primaarne haigus on peaaegu alati seotud seksuaalse ülekandega. HSV2 tekitab bilateraalselt naha ja limaskesta valulikke ultseratiivseid ja eksudatiivseid kahjustusi genitaalidel, millega võivad kaasneda üldnähud nagu palavik, pea- ja lihasvalu. Ureetra võib olla haaratud nii meestel kui ka naistel. Sõltuvalt seksuaalharjumustest võib tekitada ka perianaalse, rektumi või suupiirkonna infektsioone. HSV1 nakatumine toimub lapseeas, põhjustades gingivostomatiiti, farüngiiti, konjunktiviiti või kolmiknärvikahjustust. Dissemineerudes võib põhjustada meningoentsefaliiti, kopsupõletikku, ösofagiiti, hepatiiti, proktiiti. Silmainfektsioone põhjustab valdavalt HSV1, tekitades konjunktiviiti, keratokonjunktiviiti või keratiiti. Korduvad keratiidid võivad põhjustada keratouveiiti ja sarvkesta armistumise tõttu nägemise kadumist. Loote ja vastsündinute HSV infektsioonidest 70 – 85% on HSV2 tekitatud. Raseduse kolmandal trimestril ema genitaalherpese primaarinfektsioon või nakatumine teise serotüübiga tõstab vastsündinu nakatumise riski (33%) võrreldes reaktivatsiooniga (3%). Enamik emadest, kelle lastel tekib herpesinfektsioon, on asümptomaatilised ja 50%-l lastest ei pruugi nakatumisel esineda nahal muutusi.

Vastsündinul võib esineda naha, silma-, suulimaskesta kahjustus, kesknärvisüsteemi kahjustus või dissemineeritud infektsioon.

Näidustus:

Kahtlus herpesviirusinfektsioonile (urogenitaalinfektsioonid, kesknärvisüsteemi infektsioonid, kaasasündinud ja vastsündinute infektsioonid)

Uuritav materjal: Villisisu, haavandikaabe, liikvor, konjunktiivikaabe, silmamaterjal, amnionivedelik, vastsündinutel plasma (EDTA lisandiga katsuti)

Analüüsimeetod: PCR (polümeraasi ahelreaktsioon), nested-PCR

Referentsväärtused vt tabelist

Tõlgendus:

• Positiivne tulemus kinnitab HSV1 või HSV2 infektsiooni.
• Negatiivne tulemus ei välista infektsiooni, vaid näitab antud proovimaterjalis HSV1 ja HSV2 puudumist või on nende kogus proovimaterjalis allpool meetodi määramispiiri. Oluline on proovimaterjali korrektne võtmine.

Süsteemsete infektsioonide puhul võib esineda valenegatiivne tulemus, kui materjal on võetud 1. – 3. päeval pärast sümptomite teket või kui enne proovi võtmist on alustatud viirusvastase raviga.

PCR meetodi sensitiivsus langeb 10. – 12. päeval pärast haiguse algust.

Vastsündinu herpesinfektsiooni diagnoosimiseks ei piisa ainult liikvorist, proovimaterjal uuringuks tuleks võtta ka verest, uriinist ja nahalööbest, mis tõstavad viiruse avastamise tõenäosust.