Insuliin (fS-Ins)

Insuliini sünteesitakse pankrease Langerhansi saarekeste beeta-rakkudes. Verre sekreteerub proinsuliini molekulina, mis jaguneb C-peptiidiks ja insuliiniks. Peamiseks insuliini sekretsiooni reguleerivaks faktoriks on vere glükoosi sisaldus. Glükoosi sisalduse suurenedes eritub insuliin verre juba 3 – 5 minuti jooksul. Glükoosi sisalduse vähenedes alla 1,6 mmol/L insuliini eritus lakkab. Insuliini vaegus põhjustab diabeedi kujunemise. Insuliini määramine pole hädavajalik diabeedi diagnoosimiseks, vaid pankrease beeta-rakkude funktsionaalse seisundi täpsemaks uurimiseks diabeedi erinevate vormide diferentseerimisel. Ka insulinoomi diagnoosimisel on insuliini korduv analüüs abiks, eriti koos C-peptiidi analüüsiga.

Insuliini analüüsi ei ole mõtet teha insuliiniravil olevatele haigetele.

Näidustus:

• Diabeedist ohustatud ülekaalulistel patsientidel
• Hüperinsulineemia
• Diabeediravi korrigeerimine

Analüüsimeetod: Kemoluminestsentsmeetod

Referentsväärtused vt tabelist

Tõlgendus:

Ühekordne insuliini analüüs ei ole piisavalt informatiivne ei diabeedi diagnoosimiseks ega ka diabeedi tüübi määramiseks.

Parim on insuliini määrata glükoosi taluvuse proovina (GTT) nii, et paralleelselt veresuhkruga määratakse ka insuliini ja C-peptiidi kontsentratsioon seerumis. Tuleb võtta kolm analüüsi:

1. tühja kõhuga
2. 1 tund peale GTT algust
3. 2 tundi peale GTT algust

1. tüübi diabeedi puhul jääb insuliini sisaldus puuduliku sünteesi tõttu madalaks.

2- tüübi diabeedi algstaadiumis esineb veel sageli normaalseid insuliini väärtusi, kuigi sekretsiooni maksimum võib hilineda ja saabuda alles 90 – 120 minutit peale GTT algust.

Insulinoomi puhul on insuliini sisaldus veres suur ka 36-tunnise paastumise järel. Glükoosisisaldus langeb alla 2 mmol/L, insuliin aga jääb üle 3 mIU/L (normi alampiiri).