Uriini ribaanalüüs (U-strip)

Näidustused:

  • Kuseteede infektsioonide avastamine ja jälgimine
  • Kuseteede mitte-infektsioossete haiguste avastamine ja kulu jälgimine
  • Glükosuuria avastamine teatud patsiendigruppides, nt rasedad

 Ribaanalüüs võimaldab mõõta samaaegselt 10 erinevat parameetrit: glükoos, ketokehad, erikaal, erütrotsüüdid, pH, valk, nitritid, leukotsüüdid, bilirubiin, urobilinogeen.

 

1. GLÜKOOS

Glükosuuria tekib, kui glükoosi sisaldus uriinis ületab neerude reabsorptsioonivõime. Glükosuuria läviväärtuseks on tavaliselt vere glükoosisisaldus 8,3 – 10 mmol/L. Vanematel inimestel ja aastaid diabeeti põdenutel on see lävi sageli kõrgem.

Analüüsimeetod: Glükoosoksüdaas – peroksüdaas

Referentsväärtus: Negatiivne

Tõlgendus:

Diabeet

Kasutatakse diabeedi varaseks avastamiseks ja selle kulu jälgimiseks. Glükosuuria puudumine ei välista glükoosi ainevahetushäireid ega diabeeti. Samuti tuleb arvestada, et glükosuuria võib esineda ka muude seisundite puhul.

Renaalne glükosuuria

Kui neerutorukeste glükoosi reabsorptsioonilävi on oluliselt langenud, võib leida uriinis glükoosi isegi siis, kui veres on glükoosisisaldus normaalne. Glükosuuriat esineb sageli rasedatel (5 – 10%), kuid peale sünnitust see kaob.

Alimentaarne glükosuuria

Võib esineda suurte koguste süsivesikute manustamise järgselt.

Neerupuudulikkusega kaasnev glükosuuria

Esineb, kui neerufunktsioon langeb alla 30% normaalsest. Samuti ägeda neerupuudulikkuse korral.

Vale-negatiivsed tulemused: salitsülaatide metaboliidid suurtes kogustes.

Vale-positiivsed tulemused: tugevad oksüdeerivad puhastusvahendid.

 

2. KETOKEHAD

Ketokehad (atseetoatsetaat, alfa-hüdroksübutüraat ja atsetoon) ilmuvad uriini lipiidide suurenenud degradatsiooni tulemusel, kui süsivesikutest ei saada piisavalt energiat nt diabeetilise ketoatsidoosi, suure füüsilise pingutuse, nälgimise, soolepõletike ja oksendamise puhul.

Diabeetikutel viitab positiivne tulemus metaboolsele dekompensatsioonile. Esineb peaaegu alati prekomatoosse- ja komatoosse seisundi puhul.

Sõeluuringu puhul ei oma tähtsust, kuid on vajalik analüüs diabeetikute, rasedustoksikoosiga ja erakorralisete haigete, eriti laste uurimisel ja ravi jälgimisel. Meetod on väga tundlik, avastades kerget ketoosi juba öise paastumise järgselt.

Analüüsimeetod: Atseetoatsetaat ja atsetoon reageerivad naatrium-nitroprussiidi ja glütsiiniga, moodustades violetse värvikompleksi. Reaktsioon on spetsiifiline neile kahele ketoonile. Alfa-hüdroksübutüraat ei reageeri.

Referentsväärtus: Negatiivne 

Tõlgendus:

Ketokehad võivad esineda uriinis järgmiste seisundite puhul:

  • Nälgimine
  • Valgurikas dieet
  • Oksendamine
  • Palavikuga kulgev infektsioon
  • Kongenitaalsed metaboolsed haigused

Vale-positiivsed tulemused: fenüülketoonid ja -ftaleiin, kaptopriil ning teised sulfhüdrüülrühma sisaldavad ained.

 

3. ERIKAAL

Uriini erikaal sõltub otseselt tarbitud vedeliku hulgast, kuid seda mõjutavad higistamine, madal temperatuur ja ravimid.

Analüüsimeetod: Ioonide kontsentratsiooni määramine. Mitteioonseid osakesi nagu glükoos ja uurea ei mõõdeta.

Referentsväärtus: 1.010 – 1.040

Tõlgendus:

Oluline parameeter teiste ribaanalüüsi tulemuste ning narko- ja dopinguproovide tõlgendamisel. Madal erikaal võib viidata proovi võltsimisele.

Väikese erikaaluga proovis on piiripealsetel positiivsetel tulemustel suurem kliiniline tähendus kui suure erikaaluga proovis.

Proovis, mille erikaal on <1.010, lagunevad uriini rakud kiiresti ning sademe mikroskoopia tulemus võib olla vale-negatiivne.

Erikaal ei sobi neerude kontsentratsioonivõime hindamiseks.

 

4. ERÜTROTSÜÜDID

Hematuuria esineb paljude patoloogiliste seisundite puhul, mistõttu on alati vajalik positiivse tulemuse põhjuse selgitamine. 

Analüüsimeetod: Hemoglobiini või müoglobiini peroksüdatiivsel toimel muutub indikaatori värv. Reageerib nii hemoglobiinile kui müoglobiinile.

Referentsväärtus: Negatiivne 

Tõlgendus:

Erütrotsüüdid esinevad uriinis pre-renaalse, renaalse või post-renaalse haiguse puhul, kuid põhjuseks võib olla ka suur füüsiline pingutus.

Müoglobiin esineb uriinis lihaste nekroosi ja müosiitide puhul.

Ribaanalüüs võib olla positiivne, kuigi mikroskoobis erütrotsüüte ei näe. Seda juhul, kui erütrotsüüdid on lüüsunud kas juba organismis või peale proovivõttu, või kui analüüsi tegemine hilineb.

Hematuuria sagedasemad põhjused:

  • Kuseteede kivid
  • Kasvajad
  • Glomerulonefriit
  • Püelonefriit
  • Hüübimishäired

Müoglobinuuria tekib lihaste trauma või nekroosi tagajärjel (nt füüsiline koormus, põletused, progresseeruvad lihashaigused).

Vale-positivsed tulemused: mikroobide peroksüdaas, oksüdeerivad detergendid, saastumine menstruaalverega.

 

5. pH

Uriini pH varieerub 5-st kuni 9-ni. Kontsentreeritud hommikune uriin on tavaliselt happeline. Lastel on uriin sageli alkaalne. Bakterid tõstavad uriini pH-d metaboliseerides uurea ammoniaagiks. 

Analüüsimeetod: Analüüs põhineb kolme indikaatori – metüleenpunase, broomtümoolsinise ja fenoolftaleiini kombinatsioonil.

Referentsväärtus: 5 – 7

Tõlgendus:

Alkaalses ja lahjas uriinis halveneb leukotsüütide säilimine oluliselt (tüüpiline olukord kuseteede infektsiooniga lastel). Samuti lagunevad alkaalses uriinis silindrid.

Uriini pH-d mõjutavad: toitumine, nälgimine, ravimid, mürgistused, erinevad haigused.

 

6. VALK

Proteinuuria on neeruhaiguste sage mittespetsiifiline sümptom. Valgu leiule uriinis peab alati järgnema täpsem diferentsiaaldiagnostika.

Analüüsimeetod: pH muutusel põhinev värvusreaktsioon

Uriini ribaanalüüs mõõdab albumiini alates kontsentratsioonist 0,06 g/l. Neerupäsmakeste varase kahjustuse avastamiseks kasutakse uriini albumiini määramist immuunmeetodil.

Vale-negatiivsed tulemused: globuliinid, immunoglobuliinide kerged ahelad.

Vale-positivsed tulemused: ammoonium-rühma sisaldavad desinfektandid.

Referentsväärtus: Negatiivne

Tõlgendus:

1. Healoomuline proteinuuria – esineb sagedamini <30 aastastel isikutel. Põhjused: kehaline koormus, emotsionaalne stress, ortostaas, lordoos, hüpotermia, rasedus, vasokonstriktorid. Healoomuline proteinuuria ei esine püsivalt. Hommikuses esimeses uriinis on valgu sisaldus normaalne. See võimaldab suhteliselt kergesti eristada healoomulist proteinuuriat haiguslikust.

2. Ekstrarenaalne proteinuuria – võib esineda ägedate haiguste puhul: koliit, krambid, infarkt, insult, postoperatiivne periood, palavik.

3. Renaalne proteinuuria – tingitud glomerulaarmembraani suurenenud läbilaskvusest. Tavaliselt püsiv, ilma ööpäevase rütmita.

4. Postrenaalne proteinuuria – kusepõie- või prostata põletiku ja kuseteede verejooksu puhul.

 

7. NITRITID

Nitritid moodustuvad uriinis nitraatidest ensüümi nitraatreduktaasi toimel, mida produtseerib enamus gram-negatiivseid uropatogeene.

Referentsväärtus: Negatiivne 

Tõlgendus:

Nitritite leidumine uriinis on üks olulisemaid uroinfektsiooni tunnuseid. Enterokokid ja stafülokokid ei tooda nitraatreduktaasi ja nitritite analüüs jääb negatiivseks sõltumata bakterite sisaldusest uriinis. Positiivse tulemuse eelduseks on ka see, et uuritav isik tarvitaks piisavalt taimetoitu, et nitraadid satuks uriini ja et uriin seisaks põies küllalt kaua (4 – 8 h).

Üksik negatiivne tulemus ei välista kuseteede infektsiooni. Infektsioonikahtluse korral tuleks teha mikrobioloogiline uuring sõltumata nitritite tulemusest.

Vale-negatiivsed tulemused: uuritav ei söö taimetoitu, lühike inkubatsiooniaeg põies, gram-positiivsed bakterid, >4 h seisnud proov.

Vale-positiivsed tulemused: proovi kontaminatsioon.

 

8. LEUKOTSÜÜDID

Analüüsimeetod: Ribaanalüüs mõõdab neutrofiilsete granulotsüütide esteraasi aktiivsust, sh reageerib ka lüüsunud neutrofiilidele, mida uriini sademe mikroskoopial ei näe. Meetod ei avasta lümfotsüüte.

Tõlgendus:

Leukotsüütide esinemine uriinis on oluline neerude ja kuseteede põletikulisele haigusele viitav sümptom. Põhjuseks võivad olla:

  • Infektsioonid
  • Glomerulopaatiad
  • Mürgistused
  • Põie tühjendamise häired
  • Kasvajad

Vale-negatiivsed tulemused: valk >5 g/l, glükoos >20g/l, suurtes annustes tsefaleksiin, gentamütsiin, boorhape.

Vale-positiivsed tulemused: säilitusained (formaldehüüd), imipeneemid, klavulaanhape, naistel kontaminatsioon tupeeritisega.

 

9. BILIRUBIIN

Glükuroonhappega konjugeerumise tulemusel muutub bilirubiin veeslahustuvaks ning eritub organismist neerude kaudu. 

Analüüsimeetod: Bilirubiin moodustab kompleksi diazoniumsoolaga.

 Referentsväärtus: Negatiivne (<17 mol/L)

Tõlgendus:

Kõigi patoloogiliste seisundite puhul, kui suureneb konjugeeritud bilirubiini sisaldus veres, võib bilirubiin ka märkimisväärsetes kogustes uriini erituda (nt maksa parenhüümi kahjustus, kolestaas, kolangiit, koletsüstiit).

Tänapäeval on seoses vereanalüüside kättesaadavusega bilirubiini määramine uriinist kaotanud oma kunagise tähtsuse maksahaiguste diagnostikas.

Vale-negatiivsed tulemused: proovi seismine valguse käes, C-vitamiin suurtes kogustes.

Vale-positiivsed tulemused: ravimid ja muud ained, mis põhjustavad uriini värvumist roosaks.

 

10. UROBILINOGEEN

Urobilinogeen moodustub soolestikus sapiga eritunud bilirubiinist bakterite toimel. Seejärel reabsorbeerub tagasi vereringesse, lõhustatakse maksas ning osaliselt eritub uriiniga.

Analüüsimeetod: Urobilinogeen moodustab kompleksi diazoniumsoolaga. Meetod on spetsiifiline urobilinogeenile.

Referentsväärtus: Negatiivne (<17 mol/L)

Tõlgendus:

Urobilinogeeni ilmumisel uriini on kaks võimalikku põhjust:

  • Maksahaigus
  • Intensiivne hemoglobiini lagunemine (hemolüütiline aneemia, pernitsioosne aneemia, intravaskulaarne hemolüüs, polütsüteemia)

Vale-negatiivsed tulemused: proovi seisimine valguse käes, formaldehüüd uriinis.

Vale-positiivsed tulemused: ravimid, mis põhjustavad uriini värvumist punaseks.