Tsütomegaloviiruse vastane IgM, IgG (S-CMV IgM, IgG)

Inimese tsütomegaloviirus on üks Herpetoviridae perekonda kuuluvatest inimesele patogeensetest herpesviirustest. Tegemist on laialt levinud liigispetsiifilise lähikontaktis leviva viirusega.

Tsütomegaloviiruse infektsioon võib olla esmane e. primaarne või sekundaarne. Esmane infektsioon võib olla kongeniaalne või postnataalne. Esmasele infektsioonile järgneb latentne faas, mille käigus võib viirust leida B-lümfotsüütides.

Sekundaarne infektsioon ehk viiruse replikatsiooni reaktivatsioon võib toimuda oluliste muutuste puhul immuunsüsteemis nagu nt immunosupressiivne ravi, rasedus, raske haigus, stress.

Kongenitaalne nakatumine toimub kas transplatsentaarselt või sünnituse ajal.

Loote / vastsündinu nakatumine võib toimuda nii raseda esmasel nakatumisel tsütomegaloviirusega, viiruse aktiveerumisel kui ka korduval nakatumisel eksogeense viirusega.

Kui seronegatiivne rase nakatub tsütomegaloviirusega võib tagajärjeks olla raseduse katkemine, enneaegne sünnitus või loote arenguhäired. Kongenitaalse tsütomegaloviirusinfektsiooni kliiniline pilt on alati raske. Võib esineda psühhomotoorse arengu peetus, kurtus, koorioretiniit, mikrotsefaalia, hüdrotsefaalia, südamehaigused, hepatiit, hepatosplenomegaalia, trombotsütopeenia.

Enamus inimesi (40 – 90%) saab esmase nakkuse lapse– või täiskasvanueas lähikontaktis infitseerunud kehavedelike kaudu (uriin, sülg, rinnapiim, sperma, emakakaelasekreet, roe, veri, organite transplantatsioon).

Immuunokompetentsetel isikutel kulgeb postnataalne infektsioon tavaliselt väheste sümptomitega või asümptomaatiliselt. Võib esineda palavikku, nõrkust ja transaminaaside tõusu seerumis ilma ikteruseta.

Immuunpuudulikkuse puhul võib kliiniline pilt olla väga tõsine dissemineeritud ja/või vistseraalse infektsiooni tõttu ja esineda splenonegaalia, pneumoonia, hemolüütiline aneemia, müokardiit, entsefaliit. Infektsioon võib olla eluohtlik. 

Näidustus:

  • Kahtlus tsütomegaloviiruse infektsioonile.
  • Viirusega nakatunud isikute eristamine mittenakatunutest sobivate profülaktiliste meetmete rakendamiseks

 Uuritav materjal: Seerum

Analüüsimeetod: Kemoluminestsentsmeetod

 Referentsväärtus: Negatiivne

 Tõlgendus:

IgM antikehad ilmuvad mõni nädal peale nakatumist ja IgG antikehad omakorda umbes nädal peale IgM antikehi. IgM antikehade sisaldus suureneb paari nädala jooksul ja langeb seejärel aeglaselt 4 – 6 kuu jooksul. Mõnikord võib IgM jääda elu lõpuni määratavaks.

Analüüs ei võimalda eristada esmast ja sekundaarset infektsiooni.