Süüfilise diagnostika

Süüfilise tekitajaks on spiroheet Treponema pallidum subsp. pallidum.

Treponema pallidum levib peamiselt seksuaalsel kontaktil, ent ka vere kaudu ja transplatsentaarselt. Süüfilise kulus eristatakse varast ehk infektsioosset ja hilist ehk mitteinfektsioosset staadiumi.

Varane (infektsioosne) süüfilis
Hiline (mitteinfektsioosne) süüfilis
Aeg nakatumisest
Staadium
Aeg nakatumisest
Staadium
3 – 4 nädalat (9 – 90 päeva)
Primaarne
>1 aasta (CDC)
>2 aasta (WHO)
Hiline latentne
6 nädalat pärast primaarhaavandit
(2 nädalat – 6 kuud)
Sekundaarne
3 – 20 aastat
Tertsiaarne
<1 aasta (CDC)
<2 aasta (WHO)
Varane latentne
Kaasasündinud süüfilis
<2 aastat sünnist
Varajane kaasasündinud süüfilis
>2 aastat sünnist
Hiline kaasasündinud süüfilis

Primaarne süüfilis areneb 10 – 90 päeva vältel ning väljendub nakatumiskohal erüteemina, millest areneb haavand. Haavand võib püsida 2 – 6 nädalat, mille jooksul treponeemid paljunevad. Nakatunul võib esineda lokaalne lümfadenopaatia. Haavandi iseeneslikule paranemisele järgneb 2 – 24 nädalane asümptomaatiline periood.

Sekundaarse süüfilise käigus dissemineerub bakter kudedesse. Võib esineda palavik, generaliseerunud lümfadenopaatia ja lööve. Neljandikul nakatunutest võib ravi puudumisel sekundaarne staadium paari järgneva aasta jooksul korduda.

Latentne faas võib kesta 20 – 30 aastat, sel ajal lokaliseerub bakter eelkõige põrnas ja lümfisõlmedes.

Tertsiaarne süüfilis areneb umbes 1/3 ravimata patsientidel, mis tihti väljendub neuroloogiliselt ja kardiovaskulaarselt.

Raseduse jooksul dissemineeruv infektsioon võib vastsündinul väljenduda kaasasündinud süüfilisena, võivad esineda arenguhäired.

Parim analüüs süüfilise diagnoosimiseks oleks kõrgelt sensitiivne, spetsiifiline igas staadiumis; muutuks negatiivseks pärast adekvaatset ravi ja näitaks reinfektsiooni. Kahjuks ühte kõikidele eelolevatele nõuetele vastavat analüüsi ei leidu. Seetõttu kasutatakse süüfilise diagnoosimisel erinevate testide kombinatsioone. Millist analüüsi süüfilise diagnostikas kasutada, sõltub ka sellest, kas tahetakse kindlaks teha ainult infektsioosset staadiumi või kõiki staadiume. Tähtis printsiip süüfilise diagnoosimises on, et treponemaalse sõeluuringu tulemus kinnitatakse teise treponemaalse uuringuga, mis on samaväärse sensitiivsusega, kuid metoodiliselt sõltumatu, et välistada korduvaid valepositiivseid tulemusi. Haiguse aktiivsuse ja ravi efektiivsuse määramisel on abiks RPR tiiter.