Helicobacter pylori vastane IgG (S-H pylori IgG)

Helicobacter pylori on spiraalikujuline gram-negatiivne mikroaerofiilne bakter, kes koloniseerib sageli seedetrakti (eriti mao) limaskesti. Seroloogilised uurimused on näidanud, et H. pylori nakkus on laialt levinud. Seropositiivsete arv kasvab populatsioonis 0,5-2% eluaasta jooksul, 60-aastaste seas on seropositiivsete hulk juba ligikaudu 50%. Bakter võib sattuda makku toidu või joogiveega fekaal-oraalsel teel või kontaktist nakatunud inimesega. Nakatutakse enamasti lapseeas ning meditsiinilise sekkumiseta võib infektsioon püsida kogu elu. Patsientide seas, kellel on diagnoositud mao- ja/või kaksteistsõrmiksoole haavand, on seropositiivsete arv vastavalt 80% ja 93%. Samas ei pruugi H. pylori esinemine maos põhjustada gastrointestinaalhaigusi ja vastupidi. Haigestumist soodustavad närvipinge, suitsetamine, korrapäratu toitumine, liigne alkoholi tarbimine ja pärilik eelsoodumus. Üle 80% nakatunutest on asümptomaatilised kroonilise infektsiooni kandjad.

Krooniline nakkus võib avalduda kolmes vormis:

• Kõige sagedamini tekib kerge pangastriit, mis ei mõjuta mao füsioloogiat ja ei ole haiguslik.

• Atroofiline gastriit, mis peamiselt hõlmab maokeha ning millega kaasneb tõusnud risk maovähi tekkeks.

• Enamasti mao lukutikoopas tekkiv gastriit, millega kaasub suurenenud happesekretsioon ja tõuseb risk peptiliste haavandite tekkeks.

Kroonilise H. pylori infektsiooni tagajärjel muutub nii B12 vitamiini kui ka raua imendumine

mao limaskestades. Tulemuseks on B12 vitamiini puudus, eriti eakatel.

 

Näidustus:

  • Maohaavand
  • Kaksteistsõrmiksoolehaavand
  • Krooniline gastriit

Uuritav materjal: Seerum

Analüüsimeetod: Kemoluminestsentsmeetod

Referentsväärtus Negatiivne

Tõlgendus:

  • IgG antikehade olemasolu seerumis viitab, et on olnud kokkupuude H. pylori ´ga, mitte ei diagnoosi ägedat põletikku. Kui patsiendil kliinilised sümptomid puuduvad, on tegemist H. pylori nakkuse kandjaga.
  • H. pylori vastaste IgG antikehade määramine on abiks ebaselgete düspeptiliste vaevuste ja peptiliste haavandite võimaliku etioloogia selgitamisel.
  • Antikehi on soovitav määrata enne ravi alustamist.
  • Isegi eduka ravi korral võib antikehade tiiter jääda püsima või väheneda (40-50%-l) alles 6 kuu kuni ühe aasta jooksul pärast ravi. Ravijärgset täielikku IgG antikehade kadumist on täheldatud vaid 25%-l inimestest.