Epstein-Barr viiruse vastane IgG, IgM (S-EBV VCA IgG; S-EBV VCA IgM; S-EBV NA IgG)

Infektsioosset mononukleoosi seostatakse 90%-l juhtudest herpesviiruste sugukonda kuuluva Epstein-Barr viirusega. Inimene on ainus teadaolev EBV reservuaar. Viirus levib enamasti süljega, nakatab ninaneelu epiteelirakke ja levib organismis B-lümfotsüütidega. Väikelastel kulgeb infektsioon tavaliselt asüptomaatiliselt või kergete haigusnähtudega, teismelistel ja noorukitel palaviku, tonsilliidi ja suurenenud lümfisõlmedega ning täiskasvanutel kroonilise kurnatussündroomina. Veres esineb lümfotsütoos atüüpiliste lümfotsüütidega. Sageli kaasneb kõhuvalu, hepato-splenomegaalia ja lööve. Inkubatsiooniperiood on 4 – 6 nädalat, sümptomid kestavad tavaliselt 1 – 2 nädalat. EBV jääb persisteeruma B-lümfotsüütidesse ja umbes 6%-l inimestest võib nakkus reaktiveeruda.

Näidustus: Kahtlus infektsioossele mononukleoosile

Uuritav materjal: Seerum

Analüüsimeetod: Immuunokromatograafia

Referentsväärtus: Negatiivne

Tõlgendus:

EBV-tekkese infektsioosse mononukleoosi diagnoosimiseks ja serostaatuse määramiseks on immuunkompetentsel patsiendil optimaalne määrata kolme spetsiifilist Epstein-Barr viiruse vastast antikeha:

  • VCA-IgM (viiruse kapsiidi antigeeni vastane IgM) ilmub tavaliselt verre esimesel haigusnädalal ja on määratav kuni 3 kuud
  • VCA-IgG (viiruse kapsiidi antigeeni vastane IgG) ilmub tavaliselt verre esimesel nädalal pärast sümptomite teket ja võib püsida kogu elu
  • NA-IgG (viiruse tuuma antigeeni vastane IgG) viitab paranemisele ja püsib kogu elu

Kõikidel patsientidel ei pruugi esmasel nakatumisel VCA-IgM tekkida ning VCA-IgM ja VCA-IgG võivad ilmuda ka samaaegselt.

 


Infektsiooni staadium
VCA-IgM
VCA-IgG
NA-IgG
Kommentaar
Puudub kokkupuude viirusega
Varane primaarne infektsioon
+
VCA-IgG pole veel tekkinud
Primaarne infektsioon
+
+
Läbipõetud infektsioon
+
NA-IgG pole veel tekkinud
Reaktivatsioon
+
+
+
Läbipõetud infektsioon
+
+