Kaltsium (S-Ca), ioniseeritud kaltsium (fS-iCa)

Kaltsiumi koguhulgast (täiskasvanul ~ 1,2 kg) 99% asub luukoes. Veres esineb kaltsium kolmes vormis: seotult albumiiniga (~40%), kompleksis bikarbonaadi, tsitraadi ja fosfaadiga (~10%) ning vabade ioonidena (~50%) – viimane on bioloogiliselt aktiivne vorm. Kaltsium osaleb ensüümreaktsioonides (sh hüübimises), rakumembraanide permeaabelsuse, lihaskontraktiilsuse ja neuromuskulaarse erutusjuhte (sh südames) tagamises. Kaltsiumi ainevahetust reguleerivad parathormoon, D-vitamiin, kaltsitoniin. Kaltsiumi homeostaasi hinnatakse kas kogukaltsiumi või ioniseeritud kaltsiumi kontsentratsiooni määramise kaudu. Rutiinuuringuks piisab üldkaltsiumi kontsentratsiooni hindamisest. Juhtudel, kus kaltsiumi erinevate vormide suhe veres on häirunud (hüpoalbumineemia, neerupuudulikkus, paraproteineemiad, happe-aluse tasakaalu häired), määratakse ioniseeritud kaltsiumi kontsentratsiooni.

Näidustus:

  • Endokriin- ja luuhaigused
  • Vitamiin-D vaegus
  • Malabsorbtsioonisündroom
  • Retsidiveeruv neerukivitõbi
  • Pankreatiit
  • Retsidiveeruv duodenaalhaavand
  • Müeloom
  • Ureemia

Analüüsimeetod: Üldkaltsium: fotomeetria

Ioniseeritud kaltsium: potentsiomeetria

Referentsväärtused:

  • Üldkaltsium 2,15 – 2,60 mmol/L
  • Ioniseeritud kaltsium 1,12 – 1,32 mmol/L

Tõlgendus:

Kaltsiumi kõrged väärtused:

  • Kestva hüperkaltseemia tavaliseks põhjuseks on kaltsiumi suurenenud vabanemine luukoest
  • Pahaloomulised kasvajad (ca 90% kõigist hüperkaltseemiatest)
  • Parathormooni liig
  • Türeotoksikoos
  • Ravimid: A- ja D-vitamiini intoksikatsioon (suurenenud imendumine soolest), tiasiid-diureetikumid (kaltsiumi retensioon)
  • Pikaajaline immobilisatsioon

Kaltsiumi madalad väärtused:

  • Parathormooni vaegus. Parathormooni füsioloogiline roll on suurendada veres kaltsiumi sisaldust ja langetada fosfaatide oma. Parathormoon vähendab kaltsiumi eritumist neerude kaudu ja stimuleerib luudesse deponeeritud kaltsiumi suundumist verre. Paralleelselt suureneb fosfaatide eritumine uriiniga ning soodustub vitamiin-D süntees, mis omakorda stimuleerib kaltsiumi absorbtsiooni soolest.
  • Kilpnäärme kasvaja: kaltsitoniini suurenenud kontsentratsioon veres põhjustab kaltsiumi ja fosfaatide kiirenenud eritumist uriiniga
  • Malabsorbtsioon: kaltsiumi ja vitamiin-D puudulik imendumine
  • Neerupuudulikkus: fosfateemia tõttu suurenenud kaltsiumi seondumine fosfaatidega
  • Vitamiin-D puudulikkus (enamasti tingitud neerupuudulikkusest)
  • Äge pankreatiit: rasvkoe nekroosi foonil kiirenenud ioniseeritud kaltsiumi seondumine rasvhappesooladega.