Albumiin (S-Alb)

Albumiin on plasmas kõige suuremas koguses esinev valk, moodustades plasma valkude massist umbes poole.

Albumiini sünteesitakse maksa parenhüümi rakkudes. Sünteesi reguleeritakse kolloid-osmootse rõhu ja väljastpoolt manustatava valgu koguse alusel.

Albumiin lahustub väga hästi vees ning seob ja transpordib organismis mitmesuguseid aineid.

Näidustus:

  • Infusioonravi
  • Verejooks
  • Põletused
  • Enteropaatiad
  • Maksa funktsiooni hindamine

Analüüsimeetod: Fotomeetria

Referentsväärtus: 35 – 52 g/L

Tõlgendus:

Albumiini kõrged väärtused:

  • Olulised ainult ägeda dehüdratatsiooni korral. Sel juhul on ka hemoglobiini ja hematokriti väärtused kõrgemad. Muud kliinilist tähendust ei ole.

Albumiini madalad väärtused:

  • Tilkinfusioon, kiire hüdratatsioon, hüperhüdratatsioon
  • Maksahaigused: nt tsirroos, krooniline alkoholism
  • Rasedus
  • Infektsioon
  • Kroonilised haigused: kasvajad, nefrootiline sündroom, kilpnäärme haigused, põletused, nahahaigused, neeruhaigused, pikaajaline immobilisatsioon, südamepuudulikkus, autoimmuunhaigused, valgukaotus-enteropaatiad, peptiline haavand
  • Muud kroonilised kataboolsed seisundid
  • Albumiini sisaldus <20 g/L põhjustab turseid