Digoksiin (S-Digoxin)

Digoksiin on südameglükosiid, mida kasutatakse kardiotoonilise ja arütmiavastase ravimina. Digoksiini terapeutiline vahemik on kitsas ja doseerimine on individuaalne. Terapeutilise piiri ületamisel tekib  glükosiidi intoksikatsioon. 

Manustatud doosist imendub seedetraktis kuni 80% jõudes maksimaalse kontsentratsioonini 1 – 2 tunni pärast.  Seerumis on umbes 20% digoksiinist seotud valkudega (peamiselt albumiiniga). Suurem osa (ca 90%) ravimist eritub organismist glomerulaarfiltratsiooni teel. Ravimi poolestusaeg täiskasvanutel normaalse neerufunktsiooni korral on 30-50 tundi.

 Näidustus:

·         Ravimimürgistuse diagnostika

·         Optimaalse raviskeemi leidmine. Proov tuleb võtta vahetult enne järgmise ravimiannuse manustamist, aga mitte enne 6h möödumist eelmisest annusest.

Analüüsimeetod:  Kemoluminestsentsmeetod
 

Referentsväärtus:  Terapeutiline vahemik   1,0 – 2,7 nmol/l 

Tõlgendus:

Digoksiini kontsentratsiooni, mis on ülalpool terapeutilist vahemikku, nimetatakse toksiliseks. Digoksiini kontsentratsiooni >4,0 nmol/L peetakse kriitiliseks.

Intoksikatsiooni sümptomid: arütmia, südame erutusjuhte häired, iiveldus, oksendamine.

Mürgistusrisk suureneb neerupuudulikkuse, hüpokaleemia, ureemia, hüpoksia, hüperkaltseemia, hüpotüreoosi, hüpomagneeseemia korral. Mitmed ravimid (kinidiin, verapamiil, spironolaktoon, amiodaroon) pikendavad digoksiini poolestusaega ja seega üledoseerimise riski.