C-peptiid (fS-C-pept)

C-peptiid moodustub pankrease Langerhansi saarekeste beeta-rakkudes sünteesitud proinsuliinist selle jagunemisel insuliiniks ja C-peptiidiks. Teda sekreteeritakse verre koos insuliiniga ekvimolaarsetes hulkades. C-peptiid bioloogilist aktiivsust ei oma, kuid tema kontsentratsioon vereseerumis on heaks orientiiriks endogeense insuliini sekretsiooni hindamisel.

C-peptiidi määramine võimaldab insuliinravi saaval diabeedihaigel kontrollida pankrease enda insuliini sekretsioonivõimet. C-peptiidi määramist ei sega ka insuliini antikehad.

Näidustus:

  • 1. ja 2. tüüpi diabeedi diferentseerimisel
  • Diabetes mellitus
  • Pankrease insuliini sekretsioonivõime hindamine insuliinravi foonil

Analüüsimeetod: Kemoluminestsentsmeetod

Referentsväärtus: 0,27 – 1,27 nmol/L

Tõlgendus:

Parema informatsiooni saamiseks soovitatakse C-peptiidi määrata glükoosi taluvuse proovina. Ühekordne määramine söömata patsiendil on väheinformatiivne. Ainult C-peptiidi analüüsi põhjal raviotsuseid langetada ei tohiks.

  • 1. tüübi diabeedi puhul jäävad C-peptiidi väärtused normi alumise piiri lähedale või alla selle.
  • 2. tüübi diabeedi puhul saadud kõrged väärtused viitavad insuliini resistentsusele. Haiguse süvenedes insuliini eritus väheneb ja ka C-peptiidi väärtused langevad kõrgetelt väärtustelt normi alumisele piirile.
  • Insulinoomile on iseloomulik kõrge insuliini ja C-peptiidi hulk, kuid see ei korreleeru vere glükoosisisaldusega. Hüpoglükeemiasse viidud (glükoos veres alla 2,5 mmol/L) patsientidel jääb C-peptiidi väärtus normi piiridesse või ei vähene 50%-ni algväärtusest.