Tsöliaakia diagnostika

Tsöliaakia ehk gluteensensitiivne enteropaatia on autoimmuunne geneetilise eelsoodumusega peensoole limaskesta haigus, mida iseloomustab gliadiini sisaldavate toiduainete söömisel limaskesta hattude atrofeerumine koos malabsorptsioonisündroomi tekkega. Haiguse korral on inimese immunoloogiline tolerants gliadiini deamideeritud fragmentide suhtes vähenenud ja tekivad gliadiinivastased antikehad, mis kahjustavad peensoole limaskesta. Et just peensoole limaskesta hattude kaudu imenduvad organismi kõik toitained- valgud, lipiidid, samuti süsivesikud, vitamiinid, mineraalained ja mikroelemendid, kujuneb kahjustunud peensoole limaskestaga tsöliaakiahaigel nende vaegus ja malabsorbtsioonisündroom.

Tsöliaakia võib kliiniliselt avalduda igas vanuses, kuid avaldub sagedamini:

– 6-st elukuust kuni 2 aastani (58- 77% juhtudest), kui dieeti lisatakse gluteeni sisaldavaid toiduaineid.

– 20- 40 eluaasta vahel

Väikelapseeas põevad poisid ja tüdrukud võrdselt 1:1 ja on teada, et mida kauem saab tsöliaakia geneetilise eelsoodumusega laps rinnapiima ning mida hiljem ta hakkab sööma nisu-, rukki-, odra- ja kaerajahust tooteid, seda hiljem tekivad ja kergemini kulgevad haigusnähud. Täiskasvanutest põevad naised 2- 3 korda sagedamini kui mehed. Enamlevinud Põhja- Euroopas, USA-s ja Austraalias, kus süüakse nisu-, rukki-, odra- ja kaerajahust valmistatud tooteid, harva esineb Aasias ja Aafrikas, kus eelistatakse toiduks riisi, hirssi ja maisi, mis ei sisalda tsöliaakiat põhjustavaid valke.

Tsöliaakia korral võib eristada kolme kliinilist vormi:

  • asümptomaatiline, avastatav ainult seroloogilise diagnostikaga, peensoole biopsia histoloogiaga
  • subkliiniline, vähese sümptomaatikaga
  • klassikaline sümptomaatikaga vorm, pikemaaegsel põdemisel kaasnevad ka ekstraintestinaalsed nähud: aneemia, neuroloogiline sümptomaatika, herpetiformne dermatiit, maksafunktsioonihäired, infertiilsus, amenorröa, IgA nefropaatia, müokardiit jt.

 Tsöliaakia diagnoosimisel on olulisel kohal seroloogiline diagnostika ja peensoole biopsia histoloogiline uuring.

Seroloogiline diagnostika on esmane uuring kui kahtlustame ravimata s.o. gluteenivaba dieeti mittepidaval patsiendil tsöliaakiat:

 

vt. Tsöliaakia diagnostika algoritm

Antikehade skriiningtestide tulemuste järgi saab otsustada peensoolebiopsia vajaduse üle, kindlaks teha IgA puudulikkuse olemasolu või puudumine ja valida sobilikum analüüs haiguse ja gluteenivaba dieedi monitoorimiseks.

NB! Immunoglobuliin A puudulikkust esineb tsöliaakia diagnoosiga haigetel 10 kuni 15 korda sagedamini  kui tervetel (sagedus 1: 500-800).

Gluteenivaba dieeti pidades taastub patsiendi peensoole limaskest, kaob kliiniline süptomaatika ja autoantikehad ei ole veres määratavad.