Autoimmuunuuringud

Autoimmuunhaigused on heterogeenne grupp üle 80 erineva kroonilise põletikulise haiguse, kusjuures põletikust võivad olla haaratud organismi kõik koed ja organid. Autoimmuunhaiguste korral on häiritud organismis immuuntolerantsuse mehhanismid ja patogeneesi aluseks on immuunreaktsioonide esinemine organismi enese antigeenide vastu. Sageli leitakse patsientide verest autoantikehi, mis on diferentsiaaldiagnostika, haiguskulu monitoorimise ja ravitulemuse hindamise aluseks. Laboratoorsete uuringute teostamine ja erinevate autoantikehade määramine võimaldab raviarstidel tänapäeval juba varakult alustada õige haigustmodifitseeriva raviga. Samas ei tohiks ka unustada, et geneetilise eelsoodumuse, keskkonnafaktorite, viirusinfektsioonide, toksiliste ja teiste mõjude tõttu immuunsüsteemile leitakse inimeste veres sageli autoantikehi, kuid autoantikehade leidumine veres ei tähenda alati autoimmuunhaiguse olemasolu.

Autoimmuunhaiguseid jaotatakse organspetsiifilisteks ja mitteorganspetsiifilisteks, seda väljendab nn  autoimmuunhaiguste spektrum

Süsteemsete sidekoehaiguste diagnostika

Süsteemsed sidekoehaigused on grupp väga erinevalt kulgevaid haiguseid, mida iseloomustab krooniliste põletikuliste protsesside tagajärjel sidekoeelementide (kollageeni, elastiini, mukopolüsahhariidide jt) kahjustumine. Diferentsiaaldiagnostika aluseks nende haiguste korral on kliiniline sümptomatoloogia, kuid sageli, eriti haiguse alguses võib nende haiguste kliiniline avaldumine olla väga sarnane. Seetõttu on autoantikehade määramine osutunud väga oluliseks võimaluseks süsteemseid sidekoehaiguseid eristada, diagnoosi kinnitada või haiguse olemasolu välistada.

Kõige raskem, organkahjustustega kulgev süsteemne sidekoehaigus on süsteemne erütematoosne luupus (SLE), Sjögreni sündroom, skleroderma ehk süsteemne skleroos (süsteemne ja piirdunud vorm ehk CREST sündroom), polü/dermatomüosiit (PM/DM) ja süsteemse sidekoehaiguse segavorm (MCTD, mixed connective tissue diseases).

Kahtlusel süsteemsele sidekoehaigusele tuleks esmase skriininguuringuna teostada patsiendile Tuumavastased IgG antikehad (ehk antinukleaarsed antikehad, S-ANA IgG)

Testi positiivse tulemuse korral peaks süsteemse sidekoehaiguse diferentseerimiseks määrama patsiendi seerumist allolevas tabelis toodud rakutuuma ja tsütoplasma vastaseid spetsiifilisi autoantikehi ja teisi teatmikus tutvustatud uuringuid.

Diagnostika eesmärgiks on pakkuda paremaid uuringumeetodeid, et avastada autoimmuunhaigust juba haiguse varases staadiumis ja seega alustada varakult õige raviga.

Autoimmuunuuringud

Süsteemsed sidekoehaigused, vaskuliidid

• ANCA-ga seotud vaskulitiide laboratoorne diagnostika
• Beeta-2-glükoproteiin 1 vastane IgG (S-β2-GP1 IgG)
• DNA kaksikahela vastane IgG (S-dsDNA IgG)
• HLA B27
• Jo1 (histidüül-tRNA süntetaas) vastane IgG (S-Jo1 IgG)
• Kardiolipiinivastane IgG (S-ACLA IgG)
• Reumatoidfaktor (S-RF)
• Scl70-vastane IgG (S-Scl70 IgG)
• Sm-vastane IgG (S-Sm IgG)
• SSA-vastane IgG (S-SSA IgG)
• SSB-vastane IgG (S-SSB IgG)
• Süsteemsete sidekoehaiguste IgG (S-CTD IgG)
• Süsteemse skleroosi IgG paneel (immunoblot) (S-SCL IgG IB panel)
• Tsentromeerivastane IgG (S-Centr IgG)
• Tuumavastane IgG (S-ANA IgG)
• Tuumavastase IgG tüpiseerimine (RNP/Sm, Sm, SSA, Ro-52, SSB, Scl-70, PM/Scl, Jo-1, PCNA, CENP-B, dsDNA, histoonid, nukleosoomid, RibP, AMA-M2, DFS70) (S-ANA Typ)
• Tsüklilise tsitrulleeritud peptiidi vastane IgG (S-CCP IgG)
• U1 ribonukleoproteiini vastane IgG (S-U1RNP IgG)

 Autoimmuunsed maksahaigused, autoimmuunne gastriit

• Maksa-neeru mikrosoomide vastane IgG (S-LKMA IgG)
• Mitokondrivastane IgG (S-AMA IgG)
• Parietaalrakkudevastane IgG (S-PCA IgG)
• Silelihaskoevastane IgG (S-SMA IgG)

 Tsöliaakia

• Endomüüsiumivastane IgA (S-EMA IgA)
• Gliadiinivastane IgG (S-AGA IgG)
• Gliadiinivastane IgA (S-AGA IgA)
• HLA DQ2, HLA DQ8
• Immuunglobuliin A (S-IgA)
• Koe transglutaminaasi vastane IgA (S-tTG IgA)
• Koe transglutaminaasi vastane IgG (S-tTG IgG)