Autoimmuunuuringud

Autoimmuunhaigused on heterogeenne grupp üle 80 erineva kroonilise põletikulise haiguse, kusjuures põletikust võivad olla haaratud organismi kõik koed ja organid. Autoimmuunhaiguste korral on häiritud organismis immuuntolerantsuse mehhanismid ja patogeneesi aluseks on immuunreaktsioonide esinemine organismi enese antigeenide vastu. Sageli leitakse patsientide verest autoantikehi, mis on diferentsiaaldiagnostika, haiguskulu monitoorimise ja ravitulemuse hindamise aluseks. Laboratoorsete uuringute teostamine ja erinevate autoantikehade määramine võimaldab raviarstidel tänapäeval juba varakult alustada õige haigustmodifitseeriva raviga. Samas ei tohiks ka unustada, et geneetilise eelsoodumuse, keskkonnafaktorite, viirusinfektsioonide, toksiliste ja teiste mõjude tõttu immuunsüsteemile leitakse inimeste veres sageli autoantikehi, kuid autoantikehade leidumine veres ei tähenda alati autoimmuunhaiguse olemasolu.

Autoimmuunhaiguseid jaotatakse organspetsiifilisteks ja mitteorganspetsiifilisteks, seda väljendab nn  autoimmuunhaiguste spektrum

Süsteemsete sidekoehaiguste diagnostika

Süsteemsed sidekoehaigused on grupp väga erinevalt kulgevaid haiguseid, mida iseloomustab krooniliste põletikuliste protsesside tagajärjel sidekoeelementide (kollageeni, elastiini, mukopolüsahhariidide jt) kahjustumine. Diferentsiaaldiagnostika aluseks nende haiguste korral on kliiniline sümptomatoloogia, kuid sageli, eriti haiguse alguses võib nende haiguste kliiniline avaldumine olla väga sarnane. Seetõttu on autoantikehade määramine osutunud väga oluliseks võimaluseks süsteemseid sidekoehaiguseid eristada, diagnoosi kinnitada või haiguse olemasolu välistada.

Kõige raskem, organkahjustustega kulgev süsteemne sidekoehaigus on süsteemne erütematoosne luupus (SLE), Sjögreni sündroom, skleroderma ehk süsteemne skleroos (süsteemne ja piirdunud vorm ehk CREST sündroom), polü/dermatomüosiit (PM/DM) ja süsteemse sidekoehaiguse segavorm (MCTD, mixed connective tissue diseases).

Kahtlusel süsteemsele sidekoehaigusele tuleks esmase skriininguuringuna teostada patsiendile Tuumavastased IgG antikehad seerumis (ehk antinukleaarsed antikehad, S-ANA IgG)

Testi positiivse tulemuse korral peaks süsteemse sidekoehaiguse diferentseerimiseks määrama patsiendi seerumist allolevas tabelis toodud rakutuuma ja tsütoplasma vastaseid spetsiifilisi autoantikehi ja teisi teatmikus tutvustatud uuringuid.

Antigeen, mille vastu on suunatud autoantikeha Seos haigusega Autoantikehade esinemissagedus
ENA (extractable nuclear antigenes):    
Sm SLE 20-30%
U1RNP MCTD

SLE

100%

30-40%

SS-A/Ro Sjögreni sündroom

 SLE

60-90%

 40-50%

SS-B/La Sjögreni sündroom

 SLE

50-95%

 6-15%

Scl-70

Jo-1

Süsteemne skleroos

Polü/dermatomüosiit

30-60%

25-35%

CENP (tsentomeerid)

Süsteemse skleroosi piirdunud vorm CREST sündroom

Raynaud sündroom

Primaarne biliaarne skleroos

70-80%

 10-15%

10-20%

ja teised antigeenid:    
dsDNA jt SLE 60-90%

Diagnostika eesmärgiks on pakkuda paremaid uuringumeetodeid, et avastada autoimmuunhaigust juba haiguse varases staadiumis ja seega alustada varakult õige raviga.

 

Autoimmuunuuringud

Süsteemsed sidekoehaigused, vaskuliidid

 Autoimmuunsed maksahaigused, autoimmuunne gastriit

 Tsöliaakia